Vaba Akadeemia

Meie elukeskkonna seisund on muutunud igapäevateemaks ning looduse seisundist räägitakse peamiselt murelikus toonis. Samas on selles informatsioonis läbisegi suured teooriad ja väikesed tähelepanekud, aastate ja ajastute perspektiivid, väga erineval viisil tuletatud prognoosid. Loengus tuleb juttu sellest, kuidas teadlased korrastavad looduse seisundit puudutavat infotulva ja millele võiks selles orienteerumiseks pöörata tähelepanu inimene, kes ameti poolest või kodanikuna looduse käekäigu vastu huvi tunneb.

Juttu tuleb 1977. aastal USAs lendu lastud kahest sondist Voyager-1 ja Voyager-2, mida loengus nimetatakse Ränduriteks. Saame ka teada, palju nad maksma läksid, kust nad energia saavad ja kuidas see Eestiga seotud on, mis asi on linguefekt, mida nad teel uurivad ja kuhu nad praeguseks jõudnud on.

«Teleoloogia on bioloogile nagu armuke: ei saa ilma temata elada, ent ei taha ka, et neid avalikult koos nähakse.» Nii on öelnud eelmise sajandi geneetik ja füsioloog, üks neodarvinismi rajajatest J.B.S. Haldane (1892-1964). Ehkki teleoloogia kui õpetuse arengu eesmärgipärasusest defineeris filosoof Christian Wolff alles 1728. aastal, ulatuvad selle juured Aristotelese põhjusteõpetuseni. Epigeneesi ja preformismi, mehhanitsismi ja reduktsionismi vaidluste kaudu, aga ka teismi/deismi ja ateismi vastandumiste kaudu on teleoloogia koha otsimine bioloogias kestnud tänaseni. Bioloog ja filosoof Michael Ruse on jõudnud järeldusele, et just teleoloogia defineerib bioloogia erinevuse teistest teadustest. Kuna kõik elusobjektid on komplekssed, mittelineaarsed ja emergentsed, siis «on bioloogia teatud sügavas mõttes teleoloogiline.» (Ruse 2020).

Kui «looduse keel on matemaatika», siis selle keele grammatika vähemalt suure universumi kirjeldamisel tundub olevat geomeetria. Heidame kiire pilgu geomeetriliste ideede arengule Platonist Einsteinini ning seejärel arutleme, kuidas kaasaegne fundamentaalfüüsika maailma süvastruktuuri kirjeldamisel võiks Einsteinist edasi minna.

Kunstimuuseumid on inimeste seas populaarsed ja neid külastatakse üle maailma erinevatel põhjustel. Kuigi kunstiga on inimkond seotud aegade algusest, on muuseumid võrdlemisi uus nähtus. Loengus heidame pilgu varastele muuseumide eelkäijaile ning räägime kunsti kogumisest ja kunstikogudest, millest tekkisid esimesed kaasaegsed muuseumid.

Vandenõuteooriaid on varemgi võrreldud viirustega (ka arvutiviirustega, kuna nad takistavad süsteemi tööd). Praegusel ajal räägitakse kahest pandeemiast, millest üks on seotud haiguse endaga, teine aga valeuudiste laviiniga ja vandenõuteooriate vohamisega. Vandenõuteooriate jälgimine reaalajas lubab süveneda nii nende loogikasse kui ka adeptide psühholoogiasse.

Regilaulu – läänemeresoomlaste algupärast laulutraditsiooni – on rahvaluule kogumise algusaegadest alates peetud žanriks, mis on poeetilise vormi toel säilitanud paljugi vanapärast ning peaks kõige ehedamalt kajastama eestlaste genuiinset mõtte- ja eluviisi. Regilaulude toomisel modernsesse rahvuslikku kultuuriruumi ja nende edasisel kasutamisel on tehtud oma valikud, mida sobib ja mida ei sobi meie rahvapärimusena esitada ja edasi anda. Nii on ka üht või teist pidi seksuaaltemaatikat puudutavad laulud peamiselt oma ajastu moraalsete väärtushinnangute tõttu regilaulude hulgas üsna tähelepanuta jäänud, kuigi vaieldamatult on tegu inimese elukaare olulise teemaga, mis ka lauludes on leidnud mitmekesist kajastamist. Loengus tuleb juttu regilauludest, mis käsitlevad maarahva ihulist läbikäimist ning sellega seotud rõõme ja muresid.

Ämblikud on putukate kõrval ühed tuntumad ja ka salapärasemad lülijalgsed, kelle suhtes on palju ebausku ja kartust. Sageli ei tee inimesed putukate ja ämblike vahel vahet. Kes need ämblikud siis õieti on ja kust nad on tulnud? Kes on ämblike sugulased? Kas ämblikke tasub karta? Nendele küsimustele saab vastuse kui kuulate seda loengut.

EBS asutas 2018. aasta sügisel «Oluliste raamatute» kursusesarja. Viiel hooajal on tegeldud põhjalikult Thomas Manni «Võlumäe», George Orwelli «1984», Henri Bergsoni «Loova evolutsiooni», Johann Wolfgang Goethe «Fausti» ja Herman Melville'i «Moby Dickiga». Vaba Akadeemia reedene loeng «Neli tsüklit: lugudevaheline ruum» kujutab endast «Moby Dicki» kursuse kokkuvõtet, mis kandis pealkirja «Ameerika majandusmudel».

See oli 17. mail 2018. aastal, kui Tõnu Viigi loengutsüklis oli juttu ohtlikest naabritest mitte Maa peal, vaid taevas. Ka seekordne loeng on pühendatud taevastele ohtudele, piirdudes seekord ainult asteroididega. Terane kuulaja võib õigusega märkida, et neid ju enam pole. Tõepoolest, 2006. a toimunud Rahvusvahelise astronoomiauniooni peaassamblee soovitas kasutada väikeplaneetide, komeetide, Neptuunitaguste objektide ja enamiku asteroidide kohta terminit Päikesesüsteemi väikekehad (SSSB, mitte SSSR). Loengus tuleb juttu sellest, mida uut me oleme selle kuue aastaga teada saanud nende tõepoolest ohtlike taevaste naabrite kohta.

Alates sellest ajast, kui Nõukogude Liidu sondid «Venera» maandusid Veenusel, on meil kindel teadmine, et sellises tulikuumas ja hirmsa rõhuga keskkonnas ei saa mitte mingisugust elu olla. Isegi siis mitte, kui jätta arvestamata väävelhappe piisad atmosfääris. Nüüd aga öeldakse, et Veenusel avastati ülimürgine gaas fosfiin ja elu seal on korraga võimalik. Kas Veenuse uurimine on teadlastele halvasti mõjunud? Seda uurimegi loengus.

Juhan Javoiš keskendub loengus keskkonnaprobleemide kolmele vaalale, pidades silmas järgmisi loodusnähtusi: 1. koormise põhimõtet (handicap principle), 2. ühisvara tragöödiat (tragedy of the commons), 3. enesepettust (self-deception, sensu Trivers 2000). Kõik eelnimetatud «kolm vaala» on Juhan Javoiši hinnangul keskkonnaprobleemide põhjustena ülimalt olulised, raskesti ületatavad ja kaugelt liiga vähe teadvustatud ühiskondlikus kommunikatsioonis.

Karl Rahner (1904-1984) on roomakatoliku teoloog, keda võib koos Karl Barthi, Rudolf Bultmanni ja Paul Tillichiga nimetada üheks olulisemaks 20. sajandi kristlikuks mõtlejaks. Pärast I maailmasõda algas katoliikluse vaimne uuenemine, mida juhtisid jesuiidid ja mille keskmes oli uustomism. See Aquino Thomase mõttepärandist lähtuv suund filosoofias ja teoloogias püüdis ühendada keskaegset mõtlemist uusaja oluliste filosoofiasüsteemidega ning luua silda mineviku ja tänapäeva vahele. 1926. a. pani Erich Przywara aluse uuele teoloogilisele suundumusele, mis sai tuntuks kui «uus teoloogia». 1943. a. andis paavst Pius XII välja entsüklika «Divino afflante Spiritu», milles ta mitte ainult ei lubanud kasutada Piibli uurimisel teaduslikke meetodeid, vaid tegi need kõigile roomakatoliku teoloogidele ka kohustuslikuks. Viimast põhimõtet rõhutas ka 1964. a. Paavstliku Piiblikomisjoni poolt välja antud dokument «Instructio de historica Evangeliorum veritate». Kõik nimetatud uuendused saavutasid oma haripunkti Vatikani II kirikukogul (1962-1965), millel on suur tähendus nii katoliiklikule teoloogilisele mõtlemisele, religioonide vahelisele dialoogile kui ka oikumeenilisele liikumisele. Selle kirikukogu üks tähtsamaid «isasid» oli Karl Rahner, kes lõi oma sügavalt isikupärase eksistentsiaalse värvinguga filosoofilise teoloogia. Viimast käesolevas loengus tutvustaksegi.

Kärbselised kuuluvad ühte arvukaimatest putukarühmadest ja etendavad olulist osa looduses toimuvas aineringes. Nad on looduses hästi kohastunud ning leidnud väga mitmesuguseid võimalusi toidu hankimiseks ja järglaste kasvatamiseks. Mille poolest nad veel huvitavad on, selgub loengu käigus.

Rudolf Bultmann (1884-1976) on Paul Tillichi (1886-1965) ja Karl Barthi (1886-1968) kõrval vaieldamatult üks 20. sajandi protestantlikke mõtlejaid. Ta on oluline kui Uue Testamendi teadlane ja hermeneut, st teadlane, kelle uurimisvaldkonnaks oli piiblihermeneutika ehk teadus Piibli tõlgendamisest ja mõistmisest. Siin on ta saanud kuulsaks oma Piibli eksistentsiaalse interpretatsiooni ja demütologiseerimisprogrammiga. Bultmann kuulub nagu Tillichgi nende teoloogide hulka, kellele oli oluline teoloogia dialoog filosoofiaga. 1923. a., mil Bultmann töötas professorina Marburgi ülikoolis, saabus sinna korraliseks filosoofiaprofessoriks Edmund Husserli (1859-1938) õpilane Martin Heidegger (1889-1976). Bultmanni ja Heideggeri vahel algas kohe tihe suhtlus. Bultmann külastas Heideggeri filosoofiaseminare ning Heidegger kuulas Bultmanni Uue Testamendi loenguid. Tol ajal kirjutas Heidegger oma teost «Sein und Zeit» (Olemine ja aeg). Nad arutasid Bultmanniga selle teoses käsitletud probleeme ja saab tõestada, kuivõrd tugevalt on Bultmanni enda teoloogia mõjutatud varase Heideggeri filosoofiast. Kontaktid kahe suurmehe vahel jätkusid kirjavahetuse näol ka pärast Heideggeri Marburgist lahkumist (1928). Kuigi poliitilised erimeelsused (suhtumine natsirežimi) katkestas Bultmanni ja Heideggeri suhted ning need ei paranenud enam kunagi, võib ometi rääkida nende suhtlusperioodist kui heast näitest teoloogia ja filosoofia dialoogi kohta, millel oli viljastav mõju mõlemale mõtlejale.

20. sajandi üks mõjukamaid protestantlikke teolooge, Paul Tillich (1886-1965), kuulub nende kristlike mõtlejate hulka, kelle teoloogias on oluline koht filosoofilisel elemendil. Ta näeb filosoofia ja teoloogia suhet nende kahe dialoogina, milles filosoofia sõnastab inimeksistentsi sügavuses peituvaid küsimusi ja teoloogia püüab neile Jumala ilmutusest lähtudes vastata, tõstatades aga omakorda uusi küsimusi. Tillich kasutab oma teoloogias erinevatelt filosoofidelt laenatud mõisteid ja kontseptsioone, kuid eriti on teda mõjutanud Friedrich Wilhelm Joseph von Schellingi (1775-1854) mõttemaailm, mida ta oli tundma õppinud juba nooruses.