Vaba Akadeemia

Möödunud sajandil muutsid antibiootikumid põhjalikult inimeste elu ja võimaldasid areneda tänapäevasel meditsiinil. Nüüd on käes antibiootikumikriis, sest haigusi tekitavad bakterid on aina sagedamini olemasolevatele ravimitele resistentseks muutunud, aga uusi antibiootikume pole suudetud luua. Loengus tuleb juttu antibiootikumide toimimise viisidest ja sellest, mille poolest see bakterite vastu suunatud ravimite rühm on eriline. Kuidas avastati ja võeti kasutusele esimesed antibiootikumid, miks need osutusid nii edukateks ja miks tänapäeval enam sama moodi uusi ravimeid ei õnnestu leida. Miks on uute antibiootikumide avastamine tänapäeva ravimiarendusele nii raske ülesanne ja kuidas seda siiski püütakse lahendada. Lisaks veel antibiootikumiresistentsusest, selle mehhanismidest ja levimisviisidest. Lõpuks veel sellest, miks antibiootikumid ei tööta sageli ka siis, kui resistentsust pole ja haigusetekitaja on laboritestide põhjal ravimile tundlik.

Plotinosest (204-270) alguse saanud ja tema õpilaste kaudu Rooma keisririigis levinud uusplatonism, mille peamisteks keskusteks olid Rooma, Aleksandria, Ateena ja Konstantinoopol, sai antiikaja viimaseks mõjukaks filosoofiavooluks. Kuigi Plotinose õpilane Porphyrios (232/33 – u 301) ja uusplatonismist tugevalt mõjutatud keiser Julianus (valitses 361-363) vastandusid ristiusule, hakkas uusplatonistlik filosoofia mõjutama juba 4. sajandil kristlikku mõtlemist ning need mõjud on hoomatavad nii kreeka kui ka ladina keeles kirjutanud kristlikel autoritel. Tänases loengus vaadeldakse tähtsamaid uusplatonismist mõjutatud varakristlikke teolooge, keskendudes eeskätt 5. sajandil elanud ja kreeka keeles kirjutanud Pseudo-Dionysios Areopagita nime all tuntud teoloogi traktaatidele «Müstilisest teoloogiast»,«Taevasest hierarhiast» ja «Kiriklikust hierarhiast.»

Noor, alles kujunemisjärgus kristlus, mis oli hakanud levima Kreeka-Rooma maailmas juba 1. sajandi keskpaiku, oli 1. sajandi lõpuks muutunud usundiks, mille järgijaskonna enamuse moodustasid inimesed, kellel oli mitte juudi, vaid Kreeka-Rooma kultuuritaust. Samal ajal oli ristiusu õiguslik staatus Rooma keisririigis ebakindel ning ristiusu vastu esitati süüdistusi amoraalsuses ja ebalojaalsuses riigile. Et neid süüdistusi tõrjuda, hakkasid 2. sajandi teoloogid kirjutama apoloogiaid, milles nad püüdsid kummutada ristiusu vastu esitatud süüdistusi ning kujutada kristlasi kõrge moraaliga ja poliitiliselt lojaalsete riigialamatena. Et selgitada oma kaasaegsetele ristiusu õpetuse sisu, kasutasid apoloogiate autorid ehk apologeedid veelgi rohkem Kreeka filosoofia mõisteid ja ideid, kui seda oli teinud Paulus. Eriti palju kasutasid nad stoast ja keskmisest platonismist laenatud mõisteid ja kontseptsioone. Käesolevas loengus näidatakse, kuidas kristlikud apologeedid selgitasid oma kaasaegsetele mittekristlastele Kreeka filosoofia abil ristiusu õpetust Jumalast.

Järglaste saamine on üks elusolendi eksistentsi peamine eesmärk. Putukad on väikesed ja pealtnäha üsna kaitsetud loomad. Sellele vaatamata on nad teiste loomaliikide kõrval väga edukad. Neil on järglaste saamiseks väljakujunenud mitmesugused strateegiad, mõned neist väga omapärased ja keerukad. Enamik putukatest on väga väikesed ja seega piiratud liikumisvõimega. Kuidas sellisel juhul leida sigimispartner või kas seda ongi üldse vaja? Neile ja veel teistele küsimustele saab vastuse, kui kuulate seda loengut.

Üheks olulisemaks murranguks varase kristluse ajaloos oli ristiusu levik Palestiinast Balkani poolsaarele ja Väike-Aasiasse. See ei tähendanud vaid ristiusu geograafiliste piiride laienemist, vaid kristluse sisenemist uude religioossesse- ja kultuurikonteksti. Kuigi hellenistlik kultuur oli levinud ka Palestiinas ja selle mõjusid võib leida kõigist eluvaldkondadest, sealhulgas ka juudi religioossest kirjandusest, levis kristlus esialgu siiski peamiselt inimeste hulgas, kellel oli juudi kultuuritaust. See on ka mõistetav – oli ju Jeesus ise juut ja ka oma sõnumi edasiandmiseks kasutas ta Heebrea Piibli mõisteid ja mõtlemise kategooriaid. Alates 1. sajandi 40-ndatest ja 50-ndatest aastatest hakkas ristiusk levima laiemalt kreeka-rooma kultuuritaustaga inimeste hulgas, mis on suures osas apostel Pauluse ja tema kaastööliste misjonitegevuse tulemuseks. Et teha oma sõnumit kuulajatele ja lugejatele mõistetavaks, kasutas Paulus rohkesti mõisteid ja pilte, mis pärinevad hellenistlikust (eriti stoa) filosoofiast. Selle tulemuseks oli kristliku õpetuse ja filosoofia vahelise silla loomine, millel oli suur tähendus ristiusu kujunemisele järgnevatel sajanditel. Võib väita, et sellel sillal on olnud suur mõju õhtumaise kultuuri arengule.

Käesoleva aasta 28. augustil möödub professor Johann Karl Simon Morgensterni sünnist 250 aastat. Morgenstern veetis 50 aastat oma elust Tartus ning sellest ajast on sinna maha jäänud nii nähtav kui nähtamatu jälg. Loengus tuleb juttu Morgensterni ametialasest tegevusest Tartu Ülikooli professorina, ülikooli raamatukogu esimese direktorina ja ülikooli kunstimuuseumi rajajana, aga ka temast kui mitmekülgsest inimesest.

Andreas Ventsel ja Mari-Liis Madisson arutlevad loengus vandenõuteooriate leviku tõkestamine vajalikkuse ja võimalikkuse üle ning toovad välja mõningad põhjused, miks vandenõuteooriate ümberlükkamise katsed sageli luhtuvad või koguni vandenõu-uskumusi võimendavad. Loengul antakse lühike ülevaade strateegiatest, mida uuemad akadeemilised uurimused on potentsiaalselt ohtlike vandenõuteooriate kummutamiseks välja pakkunud, samuti tulevad kõne alla nendega seotud võimalikud kitsaskohad.

Kuna praegustel põlvkondadel puudub kogemus globaalse tervishoiukriisi poolt põhjustatud inimtekkelisest majanduskriisist, siis on majandus hetkel äärmiselt habras ning valdav enamik prognoose saavad olla ainult vägagi spekulatiivsed. Samas on kriis toonud erksamalt esile seniseid trende ning neid kiirendanud. Lähiaastatele annavad muuhulgas tooni riigi üha suurem roll majanduses ning tööjõu eelistamine kapitalile. Samuti uued ja huvitavad kaootilised improvisatsioonid monetaarpoliitikas, mis sunnivad ümber vaatama senist arusaama rahast kui sellisest.

Loengus tuleb juttu nimedest, mida eestlased ja kreeklased andsid tähtkujudele, ning nende tähtkujudega seotud müütidest, aga ka tähtkujude nimede võrdlusest. Samuti saab selgituse väide, et tähtkujusid polegi tegelikult olemas.