Toivo Maimets: «Bioloogia teleoloogiast» 5.03.2021

«Teleoloogia on bioloogile nagu armuke: ei saa ilma temata elada, ent ei taha ka, et neid avalikult koos nähakse.» Nii on öelnud eelmise sajandi geneetik ja füsioloog, üks neodarvinismi rajajatest J.B.S. Haldane (1892-1964). Ehkki teleoloogia kui õpetuse arengu eesmärgipärasusest defineeris filosoof Christian Wolff alles 1728. aastal, ulatuvad selle juured Aristotelese põhjusteõpetuseni. Epigeneesi ja preformismi, mehhanitsismi ja reduktsionismi vaidluste kaudu, aga ka teismi/deismi ja ateismi vastandumiste kaudu on teleoloogia koha otsimine bioloogias kestnud tänaseni. Bioloog ja filosoof Michael Ruse on jõudnud järeldusele, et just teleoloogia defineerib bioloogia erinevuse teistest teadustest. Kuna kõik elusobjektid on komplekssed, mittelineaarsed ja emergentsed, siis «on bioloogia teatud sügavas mõttes teleoloogiline.» (Ruse 2020).