Tähenduse teejuhid

Saatejuht Hardo Pajula. Saate külalised Jelena Skulskaja ja Ivar Tröner. Saade Varlam Šalamovist, kes oli vene kirjanik. Tema isiklikel üleelamistel põhinev proosakogumik “Kolõma jutud” kirjeldab kohutavat peatükki Stalini aja Nõukogude Liidu ajaloos: kulla kaevandamist Kaug-Põhjas GULAG-i sunnitöölaagri vangide poolt. Raamat “Kolõma jutud” ilmus Edmund Burke’i Seltsi sarjas paar kuud tagasi. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Saatejuht Hardo Pajula. Saate külalised Mihkel Kunnus ja Anu Põldsam. Saade Yuval Hararist, kes on Iisraeli ajaloolane, Jeruusalemma Heebrea Ülikooli professor, menukite “Sapiens. Inimkonna lühiajalugu” ja “Homo Deus. Homse lühiajalugu” autor. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Saatejuht Hardo Pajula. Saate külalised Aleksei Saks ja Robert Jürjendal. Saates tuleb juttu muusika ja elu peegeldustest. Muusika mõjust inimesele ning ka õpetajate vajalikusest. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Ma mõtlesin seda, et siis te oleksite tuttav minu argumentatsiooniga, mis osaliselt tugineb Ühendriikide ajaloole," räägib Columbia ülikooli külalislektor Govinda Lal Saul Bellow' igihalja romaani "Mr. Sammleri planeet" peategelasele. "Pärast 1776. aastat oli ekspansiooniks avatud terve kontinent, ja see maa imes kõik vead endasse. Ma ei ole muidugi ajaloolane. Aga kui inimene ei söanda julgeid oletusi teha, peab ta kõik spetsialistide hoolde jätma. Euroopal puudus pärast 1789. aastat ruum oma vigade jaoks. Tagajärg: sõda ja revolutsioon, kusjuures revolutsioonid lõppesid hullumeelsete käes."Tsiteeritud lõik Bellow' raamatust on mul aastaid meeles mõlkunud, eriti aktuaalseks muutus see pärast seda, kui ma tutvusin põhjalikult Martin Malia revolutsioonide ajaloost kirjutatud teosega "Ajaloo vedurid"*. Ma kasutasin sama tsitaati kaheksa aastat tagasi Postimehele kirjutatud arvamusloos "Kõnnumaa õnnistus" ning 2019. aasta eelviimasel päeval lugesin ma selle ette ka oma kahele saatekülalisele, kelleks olid sedapuhku Kivisildnik ja Andreas Veispak**.Hakatuseks arutasimegi selle üle, mida sellest mõttest arvata. "Kui on ressursse, saab teha vigu," selgitas Kivisildnik oma tõlgendust (33. minut), "kui ei ole, siis enam ei saa, vead lõppevad ära nii või teisiti koos ressursi lõppemisega. Kas kogu inimkond sureb välja?... Võib-olla."Pärast mõnevõrra sellist morbiidset algust tõin ma mängu sama võrdpildi (43. minut), mida ma kasutasin meie hiljutises Hooandja videos***: Mulle tõesti tundub, et inimsugu meenutab järjest rohkem kinnisesse puuri suletud rotikarja, mille liikmed vee- ja toidupuuduse kartusel ning mustuse kuhjumise tõttu üksteisele kõrri on valmis kargama. Kui see peaks tõesti nii olema, siis on äärmiselt oluline horisont uuesti lahti saada, olgu see siis füüsiline, hingeline või vaimne (nii palju, kui me neid üksteisest eristada suudame).Ühe romaanikangelase arvates on väljapääsuks kodanike komandeerimine kosmosesse, s.o plaan, mille taga paistavad Noa laeva kõrvad. Uurisingi seejärel Brüsselis kosmoseasju korraldavalt Andreaselt, mida tema sellest füüsilise horisondi avamise katsest arvab. Andreas viitas 1990-ndatel aastatel Arizona osariigis korraldatud eksperimendile (69. minut), kus keset kõrbe ehitatud tehiskeskkonda pandi elama kaheksa teadlast. Esialgne mõte oli hoida neid kaks aastat maailmast täiesti ära lõigatud autonoomse üksusena. See katse kukkus ettearvatult läbi. Kõigepealt läks see seltskond seal õige pea omavahel tülli ja ühest kolooniast sai kaks. Ent ilmnes ka tehniline probleem: selgus, et tolles õnnetus tehiskeskkonnas hingitsev taimestik ei suutnud toota piisavalt palju hapnikku. Seda on aga Arizonas tunduvalt lihtsam juurde hankida kui Kuu peal. "Ükskõik, kuhu me täna ka ei lähe: lõunapoolusele, Antarktikasse, Everesti tippu – kõik need kohad on inimesele elamiseks oluliselt sõbralikumad kui Kuu, Marss või mõni teine taevakeha. Mistõttu mõte sellest, et meil hakkab lähiaastatel toimuma mingi massemigratsioon Maalt kuhugi mujale on minu isikliku arvamuse järgi ikkagi utoopiline," võttis Andreas kokku selle teema (70. minut).Järelikult tuleb jääda ja otsida horisondi avamiseks teisi variante. Sõltumata sellest, kas need võimalused on oma laadilt hingelised või vaimsed, peavad nad kuidagi muutma meie käitumist. Siinkohal jäi mulle kõrva üks teine uuring, mida tutvustas Kivisildnik (65. minut). Kõnealuses uurmistöös olevat vaadeldud pärast rasket haigust elule tagasi võidetud inimesi, kes seisid järsku vastamisi vajadusega muuta põhjalikult oma elukombeid. Seda suutvad tolle teadustöö autorite sõnul üksnes 15 protsenti vaadeldud patsientidest. "Ülejäänud 85 protsenti sureb ära lihtsalt sellepärast, et nad ei hakka inimese moodi elama. Nad teavad, mis neid ootab, ja nad surevad ikkagi. Põhjus on selles, et see pahe ongi nende elu. Nad ei suuda seda millegagi asendada, ega isegi ette kujutada, et nad võiksid näiteks ilma väga ohtra alkoholita edasi elada.""Elustiili ja -harjumuste muutmine on ülimalt keeruline asi," jätkas Kivisildnik, "tavaliselt võtab inimene vastu mingi usu. See on jälle see vaimne komponent, mingi spirituaalsus, mingi vuuduu, huhhuu, aga see on ainus võimalus ellu jääda. Kuigi keegi ütleb, et planeeti saabki päästa mingi vaimsus, siis võib-olla see ongi nii. Mida me selle all mõtleme on juba omaette jutt" (67. minut).Selle jutuajamise põhjal jäi mulle seega mulje, et meie põhilised valikud on: 1) utoopia; 2) vuuduu; 3) huhhuu.Palugem, et meil oleks tarkust õigesti valida.H.--------------------------------* https://www.amazon.com/Historys-Locomotives-Revolutions-Making-Modern-ebook/dp/B0015B7ITO/ref=sr_1_1?crid=34F8AT40OZ09E&keywords=martin+malia%2C+history%27s+locomotives&qid=1582383358&sprefix=Martin+Malia%2Caps%2C247&sr=8-1** https://www.youtube.com/watch?v=-QrXSUVGNvI&list=PLhpEK-_b7mfEI9S7xzq5iP4AkAs9XPLeN&index=19*** https://www.hooandja.ee/projekt/rupert-sheldrake-eestis-teadus-ja-vaimne-praktika Hosted on Acast. See acast.com/privacy f

Alfred North Whitehead* on öelnud, et lääne filosoofia kujutab endast ääremärkusi Platonile**. Oswald Spengler, kelle tähtteos "Õhtumaa allakäik" ilmus eesti keeles 2012. aastal, tuleb teisest traditsioonist. "Spengler on ääremärkus Goethele," formuleeris Mihkel õnnestunult saksa ajaloofilosoofi vaimse sugupuu (12. minut). "Goethe juures tasuks tähele panna teatud organitsistlikku ja seesmisuse mahataandamatust rõhutavat vaimulaadi," selgitas Mihkel samas edasi, "nüüdisaegne teaduslik positivistlik*** vaade üritab kogu maailma seevastu arvude ja tõsiasjadega väliselt ära kirjeldada."Kuivõrd ma pole "Õhtumaa allakäiku" ise lugenud, siis pidin vestluse suunamiseks laenama struktuuri mujalt. Selleks sai Erich Helleri suurepärasest esseekogumikust "Disinherited Mind"**** laenatud saksa 19. sajandi alguse kirjamehe Gottfried Hermanni mõte, et inimvaimu ajaloo võib jaotada nelja ajastusse: 1) poeetiline; 2) teoloogiline; 3) filosoofiline; ja) prosaistlik (32. minut)."Kui kultuurist kaob ära poeetilise hinge ideaal," haaras sellest niidiotsast kinni Ivar (36. minut), "kui tekstid muutuvad väga asisteks, siis on see Spengleri järgi üks kultuuri allakäigu tunnustest. Poeesia on alati olnud ülimuslikus seisundis, eriti võrreldes proosaga, mis on välja kasvanud majandustekstidest."Kuivõrd Spengler tähistas kultuuri hingestavat poeetiliselt vahendatud algilmutust saksakeelse sõnaga "die Ursymbole" (38. minut), siis uurisin edasi, mida pidas sakslane õhtumaise kultuuri teedrajavaks ürgsümboliks. "Spengler nimetab lääne kultuuri faustiliseks," võttis siinkohal sõnajärje üle Mihkel (41. minut), "Faust tahab kõike teada, kõike avardada, minna üle piiride, ta januneb lõpmatuse järele." "Goethe laenud torkavad Spengleri juures kõikjal silma, teadasaamine on tema jaoks olulisem hüve kui lunastus," sekundeeris Mihklile siin Ivar.Hermanni skeemi järgi edasi liikudes jõudsimegi esimese tunni lõpuks proosaajastusse, mille Mihkel võttis hästi kokku sõnadega: "Füsiognoomika tardus kraniomeetriaks" (58. minut). Esimene oskussõna viitab kunstile teha näojoonte põhjal järeldusi inimese iseloomust, teine tähistab koljumõõtmist ja on põhimõtteliselt samasugune kvantitatiivne distsipliin nagu füüsika. "Arvulisus kaotab siin terviku ära," jätkas Mihkel, "kui näoilme on mingi holistlik mulje...", siis nina pikkus, silmade vahe jne kujutavad endast vaid läbitunnetamata arvumassiivi (võtaks mina Mihkli alustatud mõtte kokku).Eelöeldu taustal pole vist ka väga üllatav, miks on Spengleri poeetiline ajaloofilosoofia meie ajajärgu prosaistide hulgas nii ebapopulaarne. Ivar teadis rääkida (5. minut), et Rein Raua andmetel pakkuvat Spengler huvi vaid vähese haridusega lugejatele. "Inimesi, kes räägivad meie allakäigust, peetakse üldiselt imelikuks," harutas Ivar seda teemat hiljem (65. minut) edasi, "AK raporteerib ju iga päev sellest, et kasvavad nii inimeste sissetulekud kui ka eluiga. Mis allakäigust te siin räägite? Mõtleme aga korraks nüüd sellele lamestunud kultuuripildile, küsime, keda on meil tänapäeval panna tõeliselt suurte autorite nagu Thomas Mann ja Dostojevski kõrvale? Kui nende ajajärgu inimene vaataks meid, siis näeks ta väikeste kabinetitekstide produtseerijate armaadat... Spengleri ajal olid hariduse aluseks suured klassikalised tekstid, pisisorgeldajad ja kabinettides tolgendajad ei pääsenud üldse pildile. Nüüd on needsamad pisiartiklite vorpijad loonud suure teadusliku diskursuse, kus kogu tõeväärtus ongi nendes artiklikestes." Ühesõnaga: Gottfried Hermanni suur visioon on tänaseks jõudnud oma loogilise lõpuni. Allakäigu põhjuste otsingul jõudsime (79. minut) klassikalise gümnaasiumi ärakaotamiseni, mille taga oli muuhulgas sellesama proosaajastu egalitaarne allhoovus.Lohutuseks ja lõpetuseks tundub siinkohal sobiv tsiteerida meie enda suurt poeeti Heiti Talvikut:See on Õhtumaa hing:kui ta teisi ei söö, ei lahka,pöördub ta tagasi ningiseenese pistab nahka.Luuletuse nimi on "Spenglerit lugedes" ning see on pärit aastast 1935.Head kuulamist!H.-------------------* https://www.youtube.com/watch?v=2RFWljXaXx0&list=PLhpEK-_b7mfFMhLLaKlOtN0Po-z20SwEY&index=3** https://www.youtube.com/watch?v=Y3SK4NyOgTk&list=PLhpEK-_b7mfEjYZ7H7p-TL3bxIdoeLUdB&index=8*** https://www.youtube.com/watch?v=1CiKZg6vlEc&list=PLhpEK-_b7mfEI9S7xzq5iP4AkAs9XPLeN&index=35**** https://www.amazon.com/Disinherited-Mind-Essays-Literature-Thought/dp/0156261006/ref=tmm_pap_swatch_0?_encoding=UTF8&qid=1581234893&sr=8-1 Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Lugesin äsja John Gray suurepärast raamatut "Surematuse saavutamise komisjon", mis räägib katsetest kasutada religioonijärgses maailmas teadust surematuse saavutamiseks," kirjutab Nassim Taleb oma "Antihapras". ""Singulaarsusmõtlejad" (nagu Ray Kurzweil), kes usuvad inimese võimesse elada igavesti, tekitavad oma püüdlustega minus intensiivset tülgastust – sedasama oleksid tundnud antiikaja inimesed."Ray Kurzweili* "singulaarsusmõtted" ärgitasid mind "Tähenduse teejuhtide" 67. vestlusringi kutsuma tarkvarateadlase ja teoloogi, sest mulle on Silicon Valley tehnoloogilise lunastusõpetuse tagant paistnud juba ammu kristliku eshatoloogia** igimoonduvad kõrvad. Kõigepealt uurisingi Tanelilt ja Arnelt, kuidas nemad Silicon Valley prohvetite hulgas palju kõneainet pakkunud singulaarsusest aru saavad."Idee on selles, et tehisintellekt muutub ühel hetkel tugevamaks kui inimene," selgitas Tanel (8. minut). Selline tehisaru hakkavat ennast siis järjest parandama ja täiustama ning saavat ulja enesetuunimise käigus veel võimsamaks. "Kui niimoodi juhtub, siis muutuvad singulaarsushüpoteesi järgi inimesed tehisintellekti kõrval hiire- või putukataolisteks olenditeks, kellega viimane teeb, mida ta ise tahab," jätkas Tanel (9. minut), "me küll ei tea, mida ta kavatseb teha, aga võib arvata, et kogu meie senine ühiskonnakorraldus pööratakse pea peale, meie kultuurist ja tsivilisatsioonist, nii nagu me seda praegu mõistame, ei jää midagi järele. Võib-olla lähevad asjad paremaks, võib-olla halvemaks, seda me ei tea, aga igal juhul muutuvad nad kardinaalselt, me ei oska seda ette kujutada ja see kõik juhtub hästi kiiresti ning suure pauguga."Arne juhtis seepeale tähelepanu tuntud tõsiasjale, et kuivõrd me ei saa aru enda teadvuse tekkest, siis on äärmiselt spekulatiivne rääkida meie loodud tehisteadvusest – siin nihkuski jutt juba tehisintellektilt tehisteadvusele. "Minu poolt vaadates on esimene küsimus," jätkas ta (15. minut) "kas aju üldse tekitab teadvust... ma mõtlen ikka, et vaimne dimensioon on midagi muud – aga olgu peale, see on meie usk ja kogemus –, aga see, kui räägitakse, et varsti tuleb mingi uus teadvus, mis oskab erinevalt meist ennast ise mõista ja parandada, siis minu jaoks on siin väga palju küsimusi."Nendesamade küsimuste jälil jätkasimegi teadvuse mõiste määratlemisega. Tanel visandas kõigepealt mõned olulisemad tänapäevased arusaamad (19.minut): 1) panpsühhism; 2) teadvus on illusioon ("arvutisumin peas"); 3) teadvus on ajutegevuse kontrollsüsteemi ilming. "Mina ei usu, et lähima paarikümne aasta jooksul keegi midagi fundamentaalselt aju töö kohta avastab, ja kui me isegi sellest aru ei saa, kuidas aju töötab, siis pole imestada, et me ei saa aru, kuidas teadvus funktsioneerib," võttis Tanel asja kokku.Arnele ei istunud ettearvatult dennetlik*** käsitus teadvusest kui illusioonist. "Kui teadvuslik olend ütleb, et meil ei ole teadvust," selgitas ta (27. minut), siis läheb see minu arvates vastuollu isegi Descartes'iga, kes jõuab ju oma analüüsis sinna, et on üks kaheldamatu asi: ma olen olemas; ma mõtlen, kui ma mõtlen; ma kahtlen, kui ma kahtlen. Ja kui nüüd keegi ütleb, et teadvust ei ole olemas, siis ta tegelikult mängib sõnadega. Ma arvan, et praktikas elab ta teisiti, talle on armas tema perekond, tal on mingid mälestused, mis teevad temast inimese... pigem kalduks ma siis juba toetama panpsühhismi."Seejärel arutasime selle üle, kas palju kõneainet pakkuv tehisintellekt kujutab endast digitaalset professor Moriartyt või amokki jooksvat haamrit ning vahetasime mõtteid teemal, kas mitte inimühiskond ise ei või olla see kardetud tehismõistus.Lõpuks jõudsime imekombel jälle singulaarsuse juurde tagasi (90. minut). Minu küsimuse peale, kas kauaoodatud singulaarsus ei kujuta endast mitte viimsepäeva nüüdisaegset ilmingut, vastas Arne: "Tore oleks. Seda on minu ala, teoloogia, ju kogu aeg teinud, otsinud läbi sajandite uusi mõisteid. Vanu asju tuleb pidevalt uues keeles edasi rääkida, vastavalt sellele, kuidas asjad muutuvad. Religiooniteadlased räägivad, et vanaaja inimese arusaamine aja kulgemisest oli üldiselt tsirkulaarne, see käis ringiratast: kevad, suvi, sügis, talv. See väljendub näiteks hinduismi kalpades –tohutult pikkades ajastutes, mis käivad ikkagi ringiratast. Ja nüüd tuleb äkki ei-tea-kust lineaarne joon. See hakkab võimsal kirjanduslikul kujul pihta Vanas Testamendis, mõjutab juutide kaudu kristlust, kandub kristluse kaudu üle maailma, sekulariseerub ja muutub läänemaailma progressiideeks." Siin on pikk ja keeruline lugu minu arvates lihtsas maakeeles kenasti kokku võetud.Päris saate lõpus jõudsime kolmekesi järeldusele, et kui me ennast õhku laseme, siis ei tule ei tehismõistust ega tehisteadvust, vaid meil saab olema tegemist kaunis vagase looga.Head kuulamist!H. -------------------* https://en.wikipedia.org/wiki/Ray_Kurzweil** https://www.youtube.com/watch?v=MGCQ0VWtgLc&list=PLhpEK-_b7mfEI9S7xzq5iP4AkAs9XPLeN&index=25*** https://en.wikipedia.org/wiki/Daniel_Dennett Hosted on Acast.

Rupert Sheldrake'i 2014. aastal eesti keeles ilmunud raamatule "Dogmadeta teadus"*, millele oli pühendatud "Tähenduse teejuhtide" 55. vestlusring** koos Toomas Pauli ja Tarmo Soomerega, kirjutas kaaneteksti Peeter Laurits."Teaduslik maailmavaade on kõikehõlmav, sellele toetub kogu me progresseeruv tehnoloogiline tsivilisatsioon. Samas on tänapäeva teadus koormatud suure hulga iganenud dogmaatiliste tõekspidamistega. Lubjastunud uskumused on väga püsivad, need muudavad teaduselu sarnasemaks kirikliku võimuvõitlusega. Rupert Sheldrake on käesolevas teoses ette võtnud materialistliku teaduse põhilised dogmad ehk 10 käsku. Kas mateeria ja energia hulk on alati jääv? Kas mateeria on teadvusetu? Kas mälu salvestub materiaalse jäljena? etc. Ta analüüsib neid sellise põhjalikkusega, nagu tuleks läbi analüüsida mistahes teaduslikke hüpoteese. Sheldrake on järjekindel – ta võtab materialismi kanoonilised põhipostulaadid ette üksteise järel, vaagib argumente, osutab nõrkadele kohtadele ja küsib täpsustavaid lisaküsimusi. Ta ei anna vastuseid ega paku välja alternatiivset maailmavaadet, lihtsalt osutab viimase sajandi teadusavastustele kvantfüüsikast molekulaarbioloogiani, mille valguses need mehhanistlikud postulaadid enam koos ei püsi. Lõpptulemusena jääb materialistlikust katedraalist alles üksnes pentsik kummitus. Nostalgia," kirjutas Peeter raamatu kaanel.Möödunud novembris kutsusin ma Peetri koos Hasso Krulliga stuudiosse, et arutada teist Sheldrake'i raamatut "Mineviku kohalolu"***, mis on Peetrit tema enda sõnul väga inspireerinud. Vestluse alguses pärisingi ma selle põhjuste kohta. "Sa küsisid, miks ta mind inspireeris," vastas Peeter (8. minut), "aga sellepärast, et need küsimused on mul olnud lapsepõlvest saadik üleval. Linnas ei olnud need lihtsalt nii aktuaalsed, kohe kui ma metsa kolisin – see Kütioru elamine oli mul ikka kohe päris keset metsa –, siis aktualiseerusid nad veel rohkem, veel täpsemini. Sheldrake aitas mul nendele probleemidele ja küsimustele leida veel täpsemaid küsimusi."Saate pealkiri – olgu siinkohal märgitud, et tsibiputin tähendab võru keeles elementaarosakest**** – tuleb vestluse lõpuosast, kui jutt kandus materialismi piirdele (108. minut). "Minul tekib vaimu ja mateeria vastandamisega see probleem," selgitas Hasso, "et kui me liigume nende päris vaimsete asjade juurest natuke vähem vaimsete juurde ja sealt veel edasi vähem ja vähem vaimsete asjade juurde, siis me peaksime ju ühel hetkel jõudma päris puhta mateeriani välja. Aga seal toimub ikkagi igal pool mingi liikumine, tundub, et seal on juba ka mingi intelligentsus olemas. Selge see, et seal taga toimub ikka midagi veel ja veel – see on nagu mingi suur kosmiline tants. Kus tuleb siis see koht, kus vaimu enam ei ole, kus on see koht, kust me leiame ainult palja mateeria. Ma kahtlustan, et seda kohta ei tulegi."Pärast seda tõdemust tõmbasimegi vestlusele õige pea joone alla.Head õhtut!H.----------------------* https://www.rahvaraamat.ee/p/dogmadeta-teadus/618635/en?isbn=9789949945795** https://www.youtube.com/watch?v=N8WBeR7hu94&list=PLhpEK-_b7mfEI9S7xzq5iP4AkAs9XPLeN&index=38*** https://www.amazon.com/Presence-Past-Morphic-Resonance-Memory/dp/1594774617/ref=sr_1_1?keywords=Sheldrake+presence+of+the+past&qid=1580152749&sr=8-1**** https://fiu-vro.wikipedia.org/wiki/Tsibiputin Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Platoni ja Aristotelese liidus leiame seega empiirilise analüüsi ja vaimse intuitsiooni vahel teatud elegantset tasakaalu ja pinget – see vahekord on kenasti tabatud Raffaeli renessansiaegses meistriteoses "Ateena kool".* Selle fresko keskel seisavad vana Platon ja noor Aristoteles, keda ümbritseb kreeka filosoofide ja teadlaste elav vestlusring. Platoni sõrm on tõstetud taeva poole, nähtamatu ja transtsendentse suunas, samal ajal kui Aristoteles juhib meie pilgud alla, nähtava ja immanentse poole."See lõik Richard Tarnase raamatust "The Passion of the Western Mind"**, mida ma ei jõua ära kiita, andis lähtekoha ja raami kaht suurt kreeklast kõrvutavale keskustelule, kus mu stuudiokülalisteks olid Jaan Kivistik ja Janika Päll. Et Platonist on meil olnud juba kolm saadet (# 44 "Palavikus linn", #53 "Ihalev hingeosa, #63 "Pagendatud purgatoorium"), siis seekord oli rõhk pigem Aristotelesel. Eriti huvitas mind see, kuidas lääne mõtteloo pendel nende kahe pooluse vahel võnkuma on kippunud.See teema tuli pikemalt jutuks esimese tunni viimastel minutitel. "Ma olen kuskil püüdnud selgitada," kõneleb Jaan (55. minut), "et põhjuseid, miks Aristoteles 13. sajandil populaarseks muutus, oli kaks. Esiteks on Aristoteles akadeemilise õpetamise vormi jaoks kergemini kohandatav. Teine on see, et 13. sajandil nõuavad linnakultuur, tehnoloogia ja tehnika empiirilisi teadmisi ning Aristoteles on igasuguse empiirilise uurimise alusena palju asjalikum kui Platon, kes räägib meile, et hinge uurimise käigus avanevad meile kõik igavikulised tõed ja et vaatlusandmetega tegelemine ei ole eriti tähtis. 16. ja 17. sajandi vaimuelu värskenemine toimub aga ju samuti empiirilise uurimise nälja loosungi all. Nii räägib Francis Bacon, et uurimistöö peab olema tulutoov ning igasugune viljatu skolastika tuleb jätta sinnapaika. Need on needsamad loosungid, mille all Aristoteles 13. sajandil sisse toodi. Nüüd kõlbavad samad lööksõnad selleks, et Aristoteles maha jätta ning võtta omaks galileilik ja descartes'lik püüdlus – sisuliselt platonlik püüdlus –, otsida mõistusega silmnähtava tagant mingisugust üldisemat skeemi. Toimub see, millest Janika just rääkis: haridus on muutunud nii tüütuks ja igavaks, et nüüd liigutakse täpselt vastupidises suunas. Läks vaja sedasama Platonit, kes 13. sajandil viljatuse tõttu kõrvale pandi, et nüüd jätta maha juba viljatu Aristoteles... Maailmapilt vahetati välja ja uus pilt aitas vanadest institutsioonidest jagu saada. Vabade kirjavahetajate tegevuse tulemusena tekkis nende kõrvale uus teadus, sealhulgas ka uus heliotsentriline astronoomia. Uus keemia tõrjus Boyle'i juhtimisel kõrvale arusaamise neljast algelemendist. Saja aastaga muutus päris palju."Edasi läks veelgi huvitavamaks (59. minut): "Kuivõrd see on juba toimunud, siis me teame, et üht ja sama pilti on võimalik kasutada kord nii, kord naa – kord millegi edasi tõukamiseks, kord jälle selle sama tagasi tõmbamiseks –, siis pole võimatu, et meil on praegu käsil mingisugune uus aristotelliku pildi pealetung. See võtab vahel ekspertide vastase revolutsiooni kuju, aga on oma loomult palju laiaulatuslikum nähtus. Siia alla kuuluvad nii poliitilises mõttes konservatiivid kui ka keskkonnateadlikud kooliõpilased, kes võitlevad justnagu millegi vastupidise eest, kuid neid mõlemaid võib pidada teatud mõttes aristotellasteks, kes näevad tervikut ja kes ei taha ühemõõtmelisi teoreetilisi teadmisi."Saate pealkiri on pärit vestluse kokkuvõtvast osast. "Kui ma peaksin sõnastama mingi vajaduse, mida Aristotelese ideed loomupäraselt rahuldavad," sõnas Jaan (103. minut), "siis on selleks minu arvates inimeste nälg terviku järele. Siin ei ole jutt üksnes maailma kui terviku süstematiseerimisest ja mõtestamisest, vaid ka üksikute konkreetsete nähtuste tervikuna käsitlemisest. Näiteks arstiteaduses suhtutakse praegu kriitiliselt muidu nii tõhusana näivasse tõenduspõhisesse meditsiini ja huvitutakse holistilistest terviseparandamise meetoditest. Teiseks näiteks on looduskaitse, ökoloogiline nägemine, mille taga on ju selgelt terviku säilitamise püüe. Siin ei seista mitte niivõrd üksikute liikide, vaid kogu loodusterviku eest. Mulle tundub, et naasev aristotellik maailmapilt on mingis mõttes kooskõlas uuskonservatiivsete poliitiliste suundumustega. See paistab olevat moes, aga kas see mood on tuhande- või kümneaastane, seda näitab aeg.""Kui see mood aitab meil säilitada meie elukeskkonda, siis annaks Jumal, et see on tuhandeaastane," kostis selle peale Janika ja õige varsti oligi saade läbi.Head kuulamist!H.---------------------* https://en.wikipedia.org/wiki/The_School_of_Athens** https://www.youtube.com/watch?v=PPLrTNLDPCw&list=PLhpEK-_b7mfHcnieHphuIr0G_cPk4ssFG&index=3 Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Möödunud aastal ilmus EBS-i sarjas Carl Gustav Jungi "Vastus Iiobile", mille esitlus* toimus Estonian Business Schooli aulas 30. mail. Nimetatud teosele oli pühendatud ka "Tähenduse teejuhtide" 51. vestlusring "Kust kuri tuleb?"**30. augusti Sirbis kirjutas "Vastusele" arvustuse*** Tartu luuletaja Siim Lill. Oma artikli lõpus ütles Siim: "Neil, kellele numinoosne alus, too Rudolf Otto püha, ei ole oluline, on hilisest Jungi tekstist vähe võtta. Ka dogmaatikud ei saa hereetikutelt tuge, aga too tänapäevane "spiritual, but not religious", ekslev ja haavatud praegusaja inimene võib Jungilt leida nii mõndagi. Olgugi et too ületab akadeemia ja ratio piirid – need ongi ületamiseks."Oktoobri lõpus Tartus Siimu ja Mihkel Kunnusega salvestatud vestlusringis puudutasimegi kõigepealt akadeemia ja ratio piire. Ma viskasin esmalt üles küsimuse psühholoogia loomusest (8. minut), millele andis hea napi vastuse Mihkel: "Psühholoogia on igavesti luhtuv katse inimese sisemaailma teaduslikult kaardistada." Luhtumise põhjust selgitas Mihkel võrdlemisi veenvalt (10. minut): "Pole vist väga suur liialdus öelda, et loodusteaduse meetodiks on psüühika ja subjektiivsuse metoodiline kõrvalejätmine. Siin leiame end münchhausenliku paradoksi eest: kuidas jõuda psüühikani, kui meetodi sisuks on psüühika kõrvalejätmine?" Järgnevalt üritasime määratleda veel selliseid mõisteid nagu esoteerika, spirituaalsus, ratsionaalsus, arhetüübid jne. Saate pealkiri tuleb vestluse sellest osast, kus me jõudsime Hans Thomas Hakli raamatuni "Eranos: 20. sajandi alternatiivne intellektuaalne ajalugu"****. Raamatut lugenud Siim võttis 71. minutil jutuks Jungi valikud: "Jung ütleb ise, et tal on kolm teed. Üks on hakata kirjanikuks, see on siis kunsti tee. Siin oleks eeskujuks võib-olla William Butler Yeats, kes lõi oma esoteerilise praktika pinnal luulet. Teiseks tundis ta kutset hakata prohvetiks, nagu [Rudolf] Steiner, kes võttiski endale prohveti rolli. "Punase raamatu" avab Jung näiteks Jesaja raamatu sõnadega, kus on kristlikus traditsioonis juttu messia tulekust. Jung valib aga teaduse tee. Mingis mõttes läheb ta vaenlase tagalasse. Siin on küsimus põhimõtteliselt keele valikus. Ta peas on endiselt prohvetlik visioon, mida ta üritab esitada teaduse keeles. Ta räägib uuest epohhist, sõja, maagia ja religiooni ajastutest. Mõnes mõttes ei ole ta aus. Ta ütleb, et arstina saab ta rääkida ainult nii, aga eks ta saab aru, et kui ta oleks valinud selle teise tee, siis ei oleks ta esiteks suutnud ennast nii hästi sõnastada ja teiseks poleks kõik need ideed, mis on praegu tema kaudu meie kultuuri imbunud, saavutanud kaugeltki seda kõlapinda, mis neil praegu on."Kokkuvõttes oli taas tegemist huvitava ja silmaringi avardava vestlusega. Jungi juurde pöördume aga oma sarjas veel kindlasti tagasi, sest tegemist on kahtlemata ühe psühholoogia alustalaga, kelle käsitus psüühikast on tunduvalt terviklikum kui tavalistel akadeemilistel psühholoogidel.*****Head õhtut!H. --------------------* https://www.youtube.com/watch?v=-Ng4vD2yVFg&list=PLhpEK-_b7mfF6-mzGuUZusQdG2ZHk59_0&index=4** https://www.youtube.com/watch?v=OdhLT_Jpae0&list=PLhpEK-_b7mfEI9S7xzq5iP4AkAs9XPLeN&index=34*** https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/oos-on-asju/**** https://www.amazon.com/Eranos-Alternative-Intellectual-History-Twentieth/dp/0773540881/ref=sr_1_fkmr0_1?keywords=Hans+Thomas+Hackel+Eranos&qid=1579371662&sr=8-1-fkmr0***** https://www.youtube.com/watch?v=GK-u_Y-ygAQ&list=PLhpEK-_b7mfGsQNoc9wM4EEZJyxb8U7cd&index=7 Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Oktoobri keskel salvestatud vestlusringi lähtepunktiks oli Eri müüt. See saade tõmbas ühtlasi joone alla kolmeosalisele tsüklile "Politeiast". Toomas Lott oli saates samuti kolmandat korda, 44. jutuajamises "Palavikus linn"* oli Tooma vestluspartneriks Mats Volberg, 53. keskustelus "Ihalev hingeosa"** Laura Viidebaum ja nüüd siis Roomet Jakapi.Eri müüdi leiame "Politeia" päris viimastelt lehekülgedelt. See räägib loo lahingus langenud Erist, kes ärkab enne tuleriita ellu ja räägib rabava loo oma rännakust teispoolsusesse. Kõigepealt arutasimegi selle üle, miks Platon sellise finaali üldse valis. See on üllatav õige mitmes mõttes.""Politeia" tegeleb laias laastus probleemiga, miks olla õiglane," kõneleb Toomas (4. minut). "Platon annab sellele küsimusele metafüüsikast, epistemoloogiast ja psühholoogiast pungil vastuse. Eelneva raamatu vältel on Platon argumenteerinud, et õiglus on väärt iseenese pärast, sest see kujutab endast sisemist psühholoogilist harmooniat. Nii võiks see asi justkui jäädagi, aga siis ütleb Platon Sokratese suu läbi üllatunud Glauconile, et hing on surematu... Selleks räägib ta Glauconile eshatoloogilise müüdi. Ta lugu on laias laastus selline, et hinged lähevad kohtumõistjate ette, kes saadavad inimese sõltuvalt sellest, kuidas ta on elanud, kas maa alla, kus on kannatused, või siis sinna ülesse, kus on toredad asjad." Nii apelleerib Platon selles müüdis erinevalt eelnenust juba tasu ja karistuse printsiibile."Kristlus on platonism "rahvale"," kuulutas Friedrich Nietzsche oma raamatu "Sealpool head ja kurja" eessõnas. Järgnevale vestlusele vaatasingi ma suuresti läbi Nietzsche seatud sihiku. Suurem osa jutuajamisest keerles hinge mõiste evolutsiooni ümber, kus peamisteks peatusteks teel uusaega olid Aristoteles, Plotinos, Augustinus ja Aquino Thomas. 104. minutil jõudsime välja reformatsioonini, siit on pärit minu jaoks ka selle juturingi kõige meeldejäävam osa: "Üks aspekt, millele tasub kindlasti osutada, mis seostub uusaegse vastuseisuga aristotelliku filosoofia kristlikule tõlgendusele, on reformatsioon," räägib Roomet. "Suur osa inimestest, kellest saavad uusaegse teaduse aluspanijad, on protestandid. Vastuhakk Aristotelesele on mõnes mõttes ka ideoloogiline. Reformatsioon lõhub keskaegse peenhäälestatud maailmapildi. See puudutab ka arusaama hingest, kuivõrd üks katoliiklik doktriin, mille reformaatorid 16. sajandil üksmeelselt hülgavad, on purgatoorium – koht või seisund, kuhu lähevad pärast surma nende inimeste hinged, kes on sooritanud andestatavaid patte, millest nad siis seal puhtaks põlevad ja seejärel rõõmsalt taeva lähevad. Kui nüüd sellest surmajärgset elu kirjeldavast õpetusest lahti öelda, siis tekib kõigi protestantide jaoks loomulik küsimus: kui purgatooriumi ei ole, siis kuhu hinged lähevad? See avab Pandora laeka, kust hakkab välja voolama hulgaliselt käsitusi sellest, mis saab hingest pärast surma. Enamusel varauusaegsetest filosoofidest oli selle kohta oma arvamus."Tänaseks oleme varauusajast reipalt edasi liikunud ja materialistliku teaduse võidukäik on nii hinge kui purgatooriumi puudutavad küsimused piinlikkustundega vaiba alla pühkinud. Iga üksiku inimese jaoks on need teemad aga vaevalt midagi oma aktuaalsusest kaotanud, mistõttu meie ülesanne on ajale jalgu jäänud mõistestik tänapäeva keele ja meelega üle käia.Ühe ilusa katse sellest võite leida näiteks meie kanalil leiduvast lühiklipist "Tegelik tervenemine algab purgatooriumis."***Nii et edasi purgatooriumisse!Hardo---------------------* https://www.youtube.com/watch?v=Iw-EjfwCKKo&list=PLhpEK-_b7mfEI9S7xzq5iP4AkAs9XPLeN&index=27** https://www.youtube.com/watch?v=UPUDar13gzw&list=PLhpEK-_b7mfEI9S7xzq5iP4AkAs9XPLeN&index=36*** https://www.youtube.com/watch?v=us8OZ9Knw5c&list=PLhpEK-_b7mfEM3LsE740RRFKJuOC9WGog&index=12 Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Oktoobri alul kutsusin ma EBS-i stuudiosse kaks orientalisti – Peeter Espaki ja Andreas Johandi –, et rääkida ühest maailma vanimast tsivilisatsioonikoldest: nimelt Sumerist.Saate esimeses osas üritasin saada sotti sumerite poliitilisest ajaloost, mis hõlmas külaliste sõnul ajavahemiku 3500–1800 eKr. Teises osas püüdsin lasta Peetril ja Andreasel end harida sumerite mütoloogias ja religioonis.Saate kokkuvõttev osa algab jutuajamise 92. minutil, kui me püüdsime sumerite 17 sajandit väldanud religioossest arenguteest mingit essentsi välja pigistada. Siit pärinevad minu jaoks ka vestluse kõige meeldejäävamad mõtted. "Sumeri mütoloogia sarnaneb oma olemuselt tänapäeva teoreetilise füüsikaga," sõnas Peeter (97. minut), "müüdiloojad üritasid kirjeldada universumit. 5000 aastat hiljem on meil paremad aparaadid, aga füüsikud teevad täpselt seda sama. Nüüd räägitakse Suurest Paugust, aga mingit suurt pauku ju ei olnud – see on lihtsalt üks mütoloogiline kujund. Füüsikul võib endal olla peas mingi teistsugune ettekujutus, mis rajaneb matemaatilistel arvutustel ja mõõteandmetel, aga kui ta seda rahvale seletama läheb, peab ta ikkagi toetuma mütoloogilistele kujunditele. Tänapäeva teoreetiline füüsik ei saa läbi ilma sumerite mütoloogiata. See elukutse on samamoodi edasi arenenud. Kunagi täitis seda rolli preester või kirikuõpetaja, nüüd ei tegele usutegelased enam teoreetilise maailmaseletamisega, vaid pigem seletamise seletamisega. Sumerite müüdikirjutajate ja preestrite järeltulijateks on füüsikud, kes uurivad algosakesi ja universumi teket. Kõrgtasemel teevad seda ka teoloogid ja filosoofid, kes mõtlevad teise nurga alt."Vestluse pealkiri tuleb 70. minutist. "Enki reis Nippurisse" on üks arvukatest sumeri müütidest, kus tarkuse, viljakuse ja käsitöö jumal Enki läheb Nippurisse, mis Andrease sõnul oli omalaadne Sumeri Vatikan. Kellel Enki vägevuse osas peaks mingeid kahtlusi olema, sel soovitan kuulata 89. minutit, kus antakse muljet avaldav ülevaade tema osast Tigrise ja Eufrati tekkes.Head kuulamist!Hardo Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Ööl vastu 10. novembrit 1619 nägi René Descartes kolme unenägu, mis andsid pikemas perspektiivis uue suuna nii tema elule kui ka lääne tsivilisatsioonile ja seeläbi ka kogu moodsale maailmale tervikuna.4. novembril 2019 kutsusin ma Kuku Raadio Tartu stuudiosse Descartes'i unenägusid seletama Roomet Jakapi ja Piret Kuuse. Saate 45-minutiline lühendatud versioon oli Kuku eetris täpselt 400 aastat pärast eelnimetatud kaugeleulatuvate tagajärgedega ööd.Valisin vestluse lähtekohaks tsitaadi Richard Tarnase* vägevast raamatust "The Passion of the Western Mind"**: "Kartesiaanliku revolutsiooni filosoofias tõi endaga kaasa skeptitsismi ja matemaatika koosmõju. Kõnealuse revolutsiooni kolmandast elemendist, mis tõukas tagant nii tema süstemaatilist kahtlemist kui ka ranget loogikat ja oli ühtlasi ka nende tulemuseks, sai kogu inimteadmise alusmüür: tõsikindlus "mina" teadvuses." See tekstijupp andis meile ühiseks sikutamiseks kolm niidiotsa: skeptitsism, matemaatika ja indiviidi eneseteadvus – ja seda me siis saates ka tegime.Minu arvates on tegemist tõesti väga huvitava vestlusega, mille pealkirja andsid Roometi sõnad (77. minut): "[Descartes'i, H.P.] "Meditatsioonide" puhul tasub mainida ka seda, et see on niisugune žanr, mis pigem kuulub vagaduskirjanduse valda – täna on juba korduvalt olnud juttu sellest, et Descartes õppis jesuiitide koolis –, see on selline žanr, kus religioosne mõtleja arutleb ja üritab mõtluse abil oma kahtlusi ületada. See on sisuliselt esimese isiku perspektiivist kirjutatud mõtlus... On isegi väidetud seda, et Descartes'i arutluskäik tema esimeses meditatsioonis järgib üllatavalt täpselt ühe Hispaania nunna – Avila Teresa – mõttekulgu. See on võib-olla vaieldav, aga igal juhul ei ole see viis, kuidas Descartes oma meditatsioonid üles ehitab, filosoofiaõpikule tüüpiline. Seda eriti siis, kui ta tahab jõuda metafüüsiliste aksioomideni, millele oma filosoofia üles ehitada. Olles selle globaalse kahtluse välja joonistanud, jõuab ta teises meditatsioonis tõdemuseni, et niivõrd, kui ta paneb tähele end mõtlevat, niivõrd, kui ta mõtleb ja on sellest teadlik, on siin tegemist millegi sellisega, milles kahelda ei saa. Kui ka kõik ümbritsev on olematu või me ei saa kindlad olla, kas see on olemas ja kui ta isegi täpselt ei tea, mis asi ta ise on – see mõtlev subjekt –, siis see, et ta on mõtlev subjekt, on talle ilmne. Ja kui see on ilmne, siis nähtavasti ta peab ka eksisteerima säärase mõtleva asjana, millenagi, mis mõtleb. Edasine arutelu püüab täpsustada seda, mis see mõtlev asi on. Lõpuks jõuab ta välja sinna, mida oligi tarvis tõestada: see mõtlev asi ei ole midagi muud kui mittemateriaalne substants ehk siis hing või vaim. On oluline, et selles kontekstis käsitleb Descartes hinge (anima) ja vaimu (mens) sünonüümidena."Head kuulamist!Hardo-----------------------* https://www.youtube.com/watch?v=2qPInQWwGyY&list=PLhpEK-_b7mfHcnieHphuIr0G_cPk4ssFG** https://www.amazon.com/Passion-Western-Mind-Understanding-Shaped/dp/0345368096/ref=sr_1_1?crid=35KHOZ1WX219X&keywords=tarnas+passion+of+the+western+mind&qid=1578740248&sprefix=Tarnas+P%2Caps%2C258&sr=8-1 Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Selle saate idee andis mulle Toomas Siitani 2018. aasta sügisel peetud avalik loeng "Mida ütleb Bach meile täna?", mille 58. minutil tuleb jutuks Jeesuse ristisurm "Johannese passioonis". See, mis järgneb nimetatud heliteoses sõnadele "ja ta langetas pea ja heitis hinge", on Tooma sõnul ootamatu ja paradoksaalne: "Bassi aaria koos koraaliga on täiesti uskumatus helistikus, Re-mažooris, D-tuuris, mis väljendab barokkmuusikas alati suurimat rõõmu – ja see ei tohiks siia sobida."Aasta hiljem kutsusin ma Tooma koos teoloog Tauri Tölptiga selle paradoksi üle arutama. Tulemuseks oli ligi kahetunnine vestlus elust, surmast, kannatustest ning selle kõige muutuvast ja muutumatust tähendusest. Saatele pealkirja andnud kõnekatkend pärineb vestluse 101. minutist: "Muusika on seda jäävat alati otsinud. Ma arvan, et seda ei ole vaja sõnastada, see on see, mis vibratsioonide maailmas teatud määral materialiseerub. Teatud määral seetõttu, et muusika on ju mingis mõttes kõige immateriaalsem kunst, aga teisalt materialiseerub muusikas justkui materiaalse olemise kõige sügavam alus, algne vibratsioon, mis on heli. Kui me mõtleme vanade kreeklaste muusikast arusaamise peale, siis nad sidusid ühe heli, ühe muusikalise kooskõla kokku tõelise universaalse liikumisega, terve universumi ja planeetide liikumisega. Muusika on otsekui materiaalse maailma algollus ja teistpidi ka inimese algolemus. Kui Boethius esimese aastatuhande keskel kreeka õpetlaste arusaama muusikast kokku võttis, siis eristas ta kolme muusikat. Üks oli universaalne, see mis kõlab kõiksuses, mille järgi on ehitatud terve ilmaruum koos kõigi oma planeetidega. Inimene on ehitatud keskmise muusika järgi. See, mis tegelikult kõlab – see, mida me tegelikult kuulda võime, on kõige vähemtähtsam alammuusika. Kõnealune käsitus rajaneb tõepoolest imelisel harmooniatajul, mis püüab mikro- ja makrotasandi hästi suures plaanis kokku mõelda."Head õhtut!H.-----------------------* https://www.youtube.com/watch?v=-LPGtXeHrQc&list=PLhpEK-_b7mfHUR_R_ZvBsBJVuXey0XixO&index=6 Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Riho ja Hardiga rääksime septembri viimasel päeval filmitegemisest enne ja nüüd. Mind huvitas eelkõige tsensuuri teema, aga selle kõrvale vestlesime ka kõigest muust. Meie jutuajamisest kujuneski väike ajarännak 1970-ndate aastate Pikrist läbi Brežnevi valitsusaja lõpu, perestroika, iseseisvumise ning sellele järgnenud näguripäevadele tänasesse päeva, kus ärrituvusindeks – see kontsept tuleb sisse vestluse 86. minutil – on pärast mõningaid igavusaastaid* taaskord jõudsalt tõusma hakanud.Vestluse viimase paarikümne minuti vältel rääkisimegi selle hüpoteetilise näidiku kasvu põhjustest ja võimalikest vastuabinõudest. Saatele pealkirja andnud kõnekatkend tuleb Hardilt päris keskustelu lõpus (107. minut): "Mis on ravim kõige selle vastu? Jätkuvalt raiun nagu rauda, et teatud piirini –paraku küll mitte väga universaalne ravim – on huumorimeel." Sellega võttis Hardi sõnad suult nii Rihol kui ka minul ja saade saigi läbi.Head kuulamist!Hardo------------------------* http://www.burke.ee/2017/02/11/tonu-onnepalu-igavuse-ja-valu-vahel/ Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Tähenduse teejuhid" alustas sel sügisel oma kolmandat hooaega. Praeguseks on Kuku Raadios kõlanud pühapäeviti juba 69 saate lühendatud variandid. Nagu sarja sõbrad on ehk juba märganud, olen ma vestluste pikemate variantide ülesriputamisega graafikust kõvasti maha jäänud.Alguses oli mul uljas plaan kõik vestlused hoolikalt uuesti läbi kuulata ja igaühele ka pisut pikem saatesõna kirjutada. Ma pean paraku sellest kavatsusest muude kohustuste paljususe tõttu siiski loobuma ja kuivõrd nende salvestuste otsas pole mõtet niisama ka istuda, siis panen praegu puuduolevad kümmekond saadet lähipäevadel koos paarilauseliste saatetekstidega seltsi kanalile lõpuks välja. Vabandan nii pika viivituse pärast.Septembri lõpus salvestasin ma Tartus saate Märt Läänemetsa ja Teet Toomega. Saate esimeses pooltunnis põhjendasin ma oma huvi vestlusele pealkirja andnud Višnu unenäo vastu, paraku läks tehniliste viperuste tõttu just see lõik saatest kaduma. Alternatiivseks pealkirjaks sobiks vahest ka "Viimase instantsi ise", sest nagu Märt (8. minut) ilusti ütles: "Jumala otsingud ja enda otsingud saidki kokku ja hindu mõtlejad leidsid, et jumal ongi see viimase instantsi ise."Teet juhtis tähelepanu hinduistliku filosoofia veel ühele väga olulisele momendile (12. minut): "Suur osa nende filosoofiast, isegi kui see on tähte näriv ja mõnes mõttes võib-olla absurdsuseni detailne, põhineb mingil määral sügaval keskendumis- või joogakogemusel. See eristab teda eriti uusaegse Euroopa filosoofiast ja teeb temast arusaamise keeruliseks, sest kui sellel teemal arutleda ainult sõnalisel või loogilisel tasandil, siis ei pruugi asjale võib-olla pihta saada."Sellega praegu siis aja kokkuhoiu mõttes piirdukski.Head õhtut!H. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Ma mäletan oma põnnipõlvest sügavat vastuolu kahe seisundi vahel. Üks neist on see, kus kõik on elus ja kõik on koos, ja teine on see, kus sa oled kõledas maailmaruumis üksi ja see maailm, kuhu sa sattunud oled, on väga võõras ja väga kummaline. Need mõlemad hoiakud on rööbiti siiamaani minus olemas," ütles Jaak Johanson oma avasõnas (15. minut).Septembri lõpus Tartus salvestatud keskustelu teemaks oli animism ja selle tagasitulek panpsühhistlikus kuues. "Panpsühhism ei ole uus filosoofia," selgitab Inglise bioloog ja moodsa teaduse kriitik Rupert Sheldrake*, "see on loodusfilosoofia, mida enamasti nimetatakse animismiks, see on idee looduses olevast teadvusest või vaimust või hingest. Seda kohtab kõikides pärimuskultuurides, kõikides šamanistlikes kultuurides, seda oli keskaja Euroopas kristliku animismina, mis põhines Aquino Thomase tõlgendusel Aristotelesest. See on see, mille teadusrevolutsiooni hülgas. Aga see on tagasi tulemas ning on seejuures võtnud väga huvitava ja rafineeritud vormi."Esimese tunni lõpus viisingi ma jutu animismilt panpsühhismile. "Sheldrake on väga sümpaatne," kostis selle peale teine stuudiokülaline Hasso Krull, "ma arvan, et tema mõtlemine on osa sellisest suuremast voolust, mis kannab meid potentsiaalse metamorfoosi poole."Ülejäänud saates kõnelesimegi peaasjalikult sellest, mida kõnealune metamorfoos endast kujutada võiks. Siin jäid mulle meelde Hasso sõnad (62. minut): "Väga palju 20. sajandi modernistlikust mõtlemisest oli üles ehitatud sellele, et kuivõrd need inimesed [proletariaat, H.] on nüüd niivõrd lagedad, et neil pole midagi, siis muutuvad nad järjest ratsionaalsemateks olenditeks ja hakkavad käituma järjest arukamalt. Neil ei ole mingit teispoolsust, mingit jumalat, mingeid segavaid hallutsinatsioone, ettekujutusi või müüte. Nad marsivad edasi ja ehitavad lõpuks lihtsalt uue maailma – aga nii lihtsalt see asi ei käi... Ühesõnaga, on tõesti nii, et mingisugune kogemus on kaotsi läinud ja uus inimkond, kes võiks pärast seda metamorfoosi olemas olla, peab ilmselt kuidagi deproletariseeruma, senine proletaarne lagedus jääb ilmselt selja taha ja unustatakse ära, sest et sellest ei tule midagi head, inimene muutub paratamatult jälle mitmekihilisemaks."Head metamorfoosi!H.P.S. Lisan siia ka lingi** meie vestlusringi alguses jutuks tulnud Hasso "Plekktrummi" saatele. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Tähenduse teejuhtide" kolmanda hooaja avasaates olid stuudios Ivan Makarov ja Jelena Skulskaja. Esimest korda külas olnud Ivani soovil valisime jutuajamise teemaks Nikolai Gogoli "Surnud hinged". Seal hargnes jutt õige pea mitmes erinevas suunas, üheks nendeks oli mõnevõrra ootuspäraselt vene hingelaad ja mentaliteet ning selle kajastamine kunstis ja kirjanduses. Selles kontekstis jäi mulle kõrva 42. minutil esimest korda Jelena suust kõlanud Dostojevskile omistatav mõte: "Kõik me tulime välja Gogoli "Sinelist"".Vestluse lõpus jõudsime "Sinelini" jälle tagasi. "Me kõik tulime välja "Sinelist"", ütleb Jelena (98. minut), "see on väga oluline lause... Gogol on kirjutanud inimesest väga täpselt ja peenelt, eelkõige just tema hirmudest. Iga intelligentne inimene mõtleb terve elu, mida ma kardan ja kuidas oma hirmudest jagu saan. Kui inimene kogu aeg kardab, siis ei saa ta olla inimene, ei saa olla kirjanik, luuletaja ega tööline... Hirm ei lase meil olla sellised, nagu me päriselt oleme. Me saa olla päris inimesed ainult oma köögis, me peame seda olema ka tänavatel ja töö juures. Minu elutee oli selline, et ma tahtsin olla vaba, ja minu jaoks tähendas vabadus seda, et ma ei karda. Ma ei tea, kui palju see mul õnnestus, aga Gogol aitas mind selles igal juhul.""Ekstra eestlastele ütleksin nii," võttis siin Jelenalt sõnajärje üle Ivan, "et kõik need head inimesed, kes ei ole hiljuti käinud presidendi vastuvõtul Kadrioru roosiaias, võiksid lugeda Nikolai Gogoli "Surnud hingi" ja pöörata erilist tähelepanu ballile ja vastuvõtule, mis toimus kuberneri juures. Te näete seal peaaegu kõiki neid tegelaskujusid, mis on meie jaoks tänagi aktuaalsed."Mida me veel kirjandusklassikast tahta võiksime?Head kuulamist!Hardo Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

1982. aastal avaldas Inglise bioloog Rupert Sheldrake raamatu "Uus eluteadus"*. "Selleks ajaks olin ma Cambridge'i Ülikooli õppejõu ja Kuningliku Seltsi teadusliku kaastöötajana uurinud aastaid taimede arengut... Ma tulin selle ideega lagedale pärast mitut aastat järelemõtlemist, sest ma nägin ette, et see võib põhjustada tuliseid vaidlusi."**Esialgne vastuvõtt oli siiski üllatavalt rahulik. Teadusmaailmas ja Briti meedias algas tõsine arutelu. Kolm kuud pärast raamatu ilmumist avaldas aga ajakirja "Nature" toimetaja John Maddox – kes oli Sheldrake'i sõnul "sõjakas ateist ja dogmaatiline materialist" – nimetatud žurnaali esilehel artikli "Põletamist vääriv raamat".*** "See oli uskumatult emotsionaalne rünnak mu raamatu vastu. Ta pidas seda hullemaks teoseks kui Hitleri "Mein Kampf"! Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, kui ma seda lugesin – see oli nii kohutavalt vaenulik," räägib Sheldrake ligi 40 aastat hiljem**. Pärast Maddoxi rünnakut algas Sheldrake'i elu diskrediteeritud teadlase ja menuka autorina.Ta ei öelnud oma ideedest lahti, vaid on sealt alates pühendanud oma karjääri nende nähtuste uurimisele, mida kaasaja teaduse järgi üleüldse ei eksisteerigi. Nii juhtis ta aastatel 2005–2010 Cambridge'i Ülikooli Trinity College'i rahastatud Perrot-Warricki projekti, mis uuris inimeste ja loomade selgitamatuid võimeid. Suuresti tänu sellele jooksevad talle pühendatud Wikipedia artikli avalõigust kohe läbi sõnad "parapsühholoogia" ja "pseudoteadus".Pärast "Uut eluteadust" on tema sulest ilmunud kaheksa raamatut ning ta olnud kaasautoriks veel kuue juures. 2012. aastal nägi trükivalgust "The Science Delusion", mis ilmus eesti keeles Andres Tamme tõlkes kaks aastat hiljem pealkirja all "Dogmadeta teadus"****. Autori sõnul seab ta selles raamatus küsimuse alla teaduse kümme dogmat või eeldust ja uurib, kuidas nad teadusliku uurimise all vastu peavad. "Mitte ükski neist ei pea eriti hästi," ütleb ta oma TED konverentsil peetud põlu alla pandud kõnes*****.Suve alul kutsusin ma "Tähenduse teejuhtide" 2. hooaja viimasesse vestlusringi Sheldrake'i eelnimetatud raamatust rääkima teaduste akadeemia presidendi Tarmo Soomere ja teoloog Toomas Pauli. Jutuajamise alguses rääkisime dogmadest, ühelt poolt nende möödapääsmatusest, aga teiselt poolt ka nende ümbervaatamise vajadusest. "Kreeka keelest tuleb ta sõnast "dokeo" – dogma, see on arvamus," selgitas Toomas Paul meile termini päritolu (8. minut), "seda kasutatakse niisuguste arvamuste kohta, mille suhtes ollakse üksmeelel."Järgnevalt võtsime ette Sheldrake'i esimeses peatükis "Kas loodus on mehaaniline?" käsitletud arvamuse. Siin läks jutt õige pea paratamatult René Descartes'ini. "Mehaaniliseks läheb asi alates 17. sajandist, kui inimene võrdsustatakse masinaga," rääkis Toomas (20. minut), "praegu on kasutusel pigem arvutimetafoor, kus võrdluspunkt on ka mehaaniline, aga mitte päris aurumasin."Sellest saateosast jäi vast kõige enam meelde Tooma arutlus kristluse rollist kartesiaanliku maailmapildi tekkes (36. minut): "Maailm ei alga Descartes'ist. Ma läheksin ajas paar tuhat aastat tagasi. Tollal oli peamiseks usundiks animism... oli enesest mõistetav, et tähed on elus ja kogu loodus on hingestatud." Tooma sõnul pagendas kristlus mitmete sajandite jooksul kogu selle haldajate väe ja lõi seega eelduse Descartes'i mehhanitsistlikuks pöördeks. Ent maailmas käib kõik ringi ning James Lovelocki Gaia hüpotees on planeedile jälle elu sisse puhumas.Umbes poole vestluse peal (44. minut) jõudsime ettearvatult Thomas Kuhnini****** ja sealt omakorda Kurt Gödelini. "Teadus areneb ju ka rütmiliselt ja tsükliliselt," kõneles Tarmo, "Thomas Kuhni järgi on olemas mingid alused, mida arvatakse olema õiged, nimetatagu neid siis dogmadeks, kokkulepeteks või arusaamadeks." Teadlaste uudishimu on aga lõpmatu ja pidevalt tegelikkust torkides jõuavad nad varem või hiljem tulemusteni, mis ei ole kehtiva arusaamaga kooskõlas. Gödel ütleb seda, et ükskõik kui hästi me maailma mõistame, saame paraku alati esitada sisuka väite, mida me ei saa olemasoleva süsteemi raames tõeks pidada, ega valeks tunnistada. Nende samade sisukate, ent mittetõestatavate väidete olemasolu loob Tarmo sõnul pinna kiuslikeks küsimusteks, mille liigselt jäärapäise esitamise eest on nii mõnedki lõpetanud tuleriidal.Head kuulamist!Hardo------------* https://www.amazon.com/New-Science-Li...** https://www.youtube.com/watch?v=xiIYI...*** https://www.theguardian.com/science/2...**** https://www.apollo.ee/catalogsearch/r...***** https://www.youtube.com/watch?v=yLONZ...****** https://www.apollo.ee/teadusrevolutsi... Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Selle vestluse lükkas käima tsitaat Roger Scrutoni raamatust "Tolad, petised ja tülinorijad"*: "Ma pean Foucault'd uusvasakpoolsete juhtivaks mõtlejaks, aga siinkohal tuleb rõhutada, et tema poliitiline positsioon aastatega muutus ja ta lükkas igasuguse mugava sildi alati rõõmuga tagasi. Erinevalt Sartre'ist oli ta kommunismi kriitik (olgugi et kuni oma viimase eluaastateni võrdlemisi summutatud kriitik). Sellest hoolimata oli ta Sartre'i ürituse jätkajate hulgas kõige mõjuvõimsam ja ambitsioonikam. Ta pühendas oma töö kodanluse paljastamisele ja tahtis näidata, et kõik tsiviilühiskonda vormivad loomulikuks peetud jõud on lõppude lõpuks taandatavad domineerimise viisideks."Saate alguses uurisingi ma oma jutukaaslastelt – kelleks seekord olid Peeter Espak ja Mihkel Kunnus –, mis mõtted neil kõigepealt Foucault' nimega seonduvad. Mihkli vastusest (10. minut) koorus välja vestlusringi pealkiri: "Foucault oli ülim loomulikkuse lammutaja. Ta rakendas kogu oma geniaalsuse ja kire selleks, et näidata: kõik see, mida me oleme kultuuris pidanud loomulikuks, on tegelikult juhuslik, sattumuslik, konstrueeritud. Tema põhipaatos on see, et miski ei ole ideoloogia-, võimu- ja kultuuriülene."Järgmises plokis (alates 17. minutist) üritasin meie vasakpoolsete kriitikute mõjul kõrvutada marksismi ja postmodernismi, mille ühte patta panemist on meile sellest leerist sageli – ja mitte alati täiesti põhjusetult – ette heidetud. Põgusalt tuli jutuks ka Frankfurdi koolkond.Marksismist on minu saatekülaliste sõnul pärit Foucault' võitlev hoiak – filosoofia ei pea mitte maailma üle meelisklema, vaid seda muutma – ja eliidivastasus. Mulle meeldis siin eriti Mihkli sõnastatud mõte (23. minut), et Marx nihutab pärispatu inimesest institutsioonidesse. Teise ismiga läks vaevalisemalt, mis pole ka ime, sest laialivalguvamat mõistet kui postmodernism annab otsida. Nii on seda peetud (33. minut) järelmodernismiks, vastumodernismiks, hiliskapitalismiks, postindustriaalseks tarbimisühiskonnaks, transnatsionaalseks kapitalismiks ja – üllatus, üllatus – modernismile järgnevaks ajalooliseks perioodiks. Üldiselt on postmodernismi üheks defineerivaks tunnuseks peetud vastumeelsust "suurte lugude" vastu. Seetõttu on huvitav, et Peeter nimetas (38. minut) postmodernismi ennast uueks suureks narratiiviks, "peaaegu sama kõikehõlmavaks nagu islam". Sellega võib nõustuda või mitte, aga postmodernismi arvukate harude ühisest spirituaalsest allhoovusest on tõepoolest raske mööda vaadata. See käib eriti meie saate kangelase kohta, kelles mina hakkasin selle vestluse käigus üha enam nägema iseäralikku sekulaarset müstikut (54. minut). Sellest saateosast jäi mulle kõrva ka Mihkli tsiteeritud Fanny de Sivers, kes on võtnud kenasti kokku postmodernistlikku iroonilise muige vennaskonda defineeriva hoiaku: "see on ohjeldamatu lugupidamine enda üleoleku ja tubliduse vastu" (42. minut).Frankfurdi koolkonna käsitlemiseks meil eriti aega ei jäänud, edasist tähelepanu vääriva märksõnana jäi meelde "kriitiline teooria". Kirja sai ka Mihkli mõte (57. minut), et Frankfurdi koolkond on sama suundumuse, mida Prantsusmaal esindasid Foucault, Derrida, Lacan jne, peegeldus saksakeelses kultuuriruumis.Saate teises osas (nii alates 64. minutist) keskendusime teemale "Kogu maa seksualiseerimine", milles Foucault'l on minu arvates olnud keskne roll. Ma kasutasin kord ühe oma loo** tunnuspildina fotot, kus üksteise kõrval lehvisid rõõmsalt meile hästi tuntud sirbi ja vasaraga punane plagu ning viimasel ajal siinmailgi järjest enam tuntust kogunud vikerkaarelipp. Mind huvitaski selles plokis eelkõige küsimus nende kahe sümboli sugulusest."Ilma temata sellist asja nagu praegu on, kohe kindlasti ei oleks," haakus selle teemaga Peeter (81. minut). Peetri sõnul lõi just Foucault teoreetilise mudeli, mis võimaldab käsitleda inimese sugu või seksuaalsust kapitalistliku ühiskonna rõhumisinstrumendina. See arutlus päädis peagi (89. minut) sõnaühendiga "üldine diskursiivne erutus", mis sobib minu arvates võrdlemisi hästi Foucault' ja teiste prantsuse pahempoolsete lobamokkade esindatud vaimusuuna lipukirjaks. Manasõnad ja loitsud – kõik need "diskursused", "totaliseeritud totalisatsioonid" ja "detotaliseeritud totaalsused" – peavad meid lõpuks liigendatud reaalsest maailmast välja juhatama süütusse ürgühtsusesse, mida on lääne traditsioonis ihalenud kõik müstikud juba alates Parmenidesest.Selle järelduse juures annan ma saatesõna lõpuks sõnajärje üle jälle Roger Scrutonile: "ja kui ma lugesin tema viimaseid töid, tikkus mulle aina pähe mõte, et Foucault' sõjakas vasakpoolsus ei olnud mitte reaalsuse kriitika, vaid tema kaitse selle vastu, soovimatus tunnistada, et vaatamata kõikidele oma puudustele on loomulikkus kõik, mis meil on."Head kuulamist!Hardo------------* https://www.apollo.ee/tolad-petised-j...** http://www.burke.ee/2017/09/19/hardo-... Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Lugege "Politeiat"!... Mittelugemine ei ole vabandatav. Lugege "Politeiat"! See on klassika. Kõige mõjuvõimsam raamat Lääne tsivilisatsioonis on Piibel, aga tema kannul ongi ilmselt kohe "Politeia". Lugege "Politeiat"! Jõudis see teile kohale? Lugege "Politeiat"!" manitseb meid kõiki ületamatu A. F. Holmes*.Nii tulime meiegi vähem kui kahe kuu pärast "Politeia" juurde tagasi. Kui 25. märtsil oli mul Kuku Tartu stuudios Toomas Loti kõrval külas Mats Volberg**, siis 6. mail osales Matsi asemel vestlusringis Laura Viidebaum. Videos oleme siiski Toomaga kahekesi, sest New Yorgis elav Laura võttis kõnelusest osa Skype'i vahendusel. Märtsi vestlusringis jõudsime enam-vähem ühele poole "Politeia" esimese kaheksa osaga ning selles keskustelus keskendusime siis üheksandale, kus Platon esitab oma demokraatiakriitika.Lugu on iseenesest lihtne ja piisavalt korratud. Platoni ideaalne riigivorm on aristokraatlik. Kuivõrd selle tippu kuuluvad üllad ja arukad "tarkuse sõbrad" – "Politeia" esimesed kaheksa osa on tegelikult suuresti pühendatud nende ettevalmistusele –, siis on tegemist "vaimuaristokraatiaga". Paraku hakkab Platoni ideaalriik kohe tasapisi riknema. Kõigepealt hakkab mädanema pea. "Igas ühiskonnas algavad muutused ülemklassi võimuvõitlusega," ütleb Sokrates välja aegumatu tõe. Võimuvõitlus saab Platoni sõnul omakorda alguse möödalaskmistest eugeenikas ja hariduses, tulemuseks on see, et seisused lähevad segamini ja valitsejate kvaliteet halveneb. Osad neist hakkavad taga ajama vara ja rikkust, teised püüavad kinni hoida veel traditsioonilistest väärtustest. Konflikt hoitakse ära eraomanduse tekkimise hinnaga ülemklassi hulgas (ideaalriigis oli valitsejate vara mäletatavasti ühine).See aga vaid kiirendab allakäigu tempot. Omandi maitse suhu saanud valitsejad soovivad veel rohkem vara ning ühiskond jaguneb kiiresti rikasteks ja vaesteks. Nii jõutakse timokraatiast oligarhiasse, mille defineerivaks tunnuseks on varanduslik tsensus. Nüüd hakkavad poliitiline ja varanduslik polariseerumine teineteist võimendama ja tulemuseks on Platoni sõnul olukord, kus ühte polisesse tekib kaks linna (60. minut). Nii jõuame demokraatliku revolutsioonini.Kui vaeste osakaal muutub piisavalt suureks, puhkeb kodusõda ja oligarhia asendub demokraatiaga, kus kõrgeimateks väärtusteks on vabadus ja võrdsus. Ei ole üllatav, et meie demokraatlikul ajastul on Platonit tema skeptilise suhtumise eest rahvavõimu kõige rohkem kritiseeritud. "On ebaselge, miks need, kes peavad kalliks võrdsust ja vabadust, peaksid olema sellised tuulelipud, kes iga päev midagi uut ihaldavad," ütleb Toomas vestluse 82. minutil.Vabaduse ja võrdsuse üheaegne tagaajamine suure vabaduse ja võrdsuse tingimustes valmistab aga ette teed uuele riigipöördele. "Liigne iha vabaduse järele kõikide muude asjade arvel on see, mis demokraatiale saatuslikuks saab ja türannia järele nõudmise tekitab," sõnab Sokrates. Lammaste hulgast välja kasvanud hundid suunavad utekarja pärast uljamat sorti demokraatlikku kepsutamist lõpuks jälle lauta tagasi. Kui see kedagi lohutab, siis seekord saame endale PRIA poolt kõrva vähemalt kenad kollased lipikud.Mulle jäi selles kontekstis eriti kõrva vestluse 61. minutil Lauralt kuuldud lause, et "Politeias" toimub kogu see protsess otsekui vääramatu jõuga. See viis omakorda mõtte nendele ikka ja jälle kordamist väärivatele ridadele Aleksandr Solženitsõni "Gulagi arhipelaagist": "Ma arvasin enda olevat omakasupüüdmatu ja ennastsalgava. Ometi olin ma täiesti valmis timukaks saama. Ja kui ma oleksin Ježovi ajal NKVD kooli sattunud, võib-olla oleksin ma Beria ajal täiesti omal kohal olnud.Siinkohal võib raamatu kinni lüüa see lugejad, kes usub, et see kujutab endast poliitilist paljastust.Kui kõik oleks nii lihtne! Kui tõesti oleksid ainult õelad inimesed, kes teevad kusagil õelaid musti tegusid, ning oleks vaja nad meist, ülejäänutest, lahutada ja hävitada. Aga piir, mis lahutab head kurjast, läheb läbi igaühe südamest. Ja kes on valmis hävitama osakest omaenda südamest."Kuigi Platon kirjutab südame asemel hingest, kattub tema arusaam suuresti kaks ja pool tuhat aastat hiljem elanud Stalini orja omaga: languse põhjuseid tuleb otsida inimese sisekosmosest. Lauta viib meid lõpuks tagasi ihaldava hingeosa võit kahe ülejäänu – mõistusliku ja söaka – üle. Siinkohal on kasulik meeles pidada Toomalt 71. minutil kuuldud hoiatavat mõtet, et ihadele järele andmine muudab nad üksnes tugevamaks.Üks on nüüd selge: "Politeia" juurde tuleb meil veel kolmandatki korda tagasi pöörduda, sest mõned ongi seda pidanud mitte niivõrd poliitiliseks traktaadiks kuivõrd uurimuseks inimhingest. Mis seal siis ikka, parafraseerides A. F. Holmesi: seni kuni me ei ole "Politeiat" korralikult läbi töötanud, ei sa me end pidada harituks.Jaksu!Hardo Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Auguste Comte (1798–1857) oli Prantsuse ja filosoof ja ühiskonnateoreetik, "kes uskus, et inimühiskond teeb ajaloos läbi teoloogilis-sõjalise ja teaduslik-tööstusliku staadiumi ning nendevahelise metafüüsilise üleminekustaadiumi, milles ta arvas asuvat oma kaasaegse Euroopa," kirjutab Simon Blackburn oma "Oxfordi filosoofialeksikonis"."Auguste Comte, suur Prantsuse filosoof, tahtis filosoofia lõpetada," sekundeerib talle "Tähenduse teejuhtide" 52. vestlusringis Mihhail Lotman, "filosoofia on abstraktne ja spekulatiivne, mingisugused arutlused, metafüüsika, aga loodusteadused annavad meile positiivseid [selles kontekstis siis pigem kindlaid, H. P.] teadmisi."Mihhail oli koos Piret Kuusega külas "Tähenduse teejuhtide" avasaates "Füüsikud ja margikogujad"*, mis on meil siiani üks populaarsemaid. 30. aprillil oli ta EBS-i stuudios koos Kadrioru kunstimuuseumi direktori Aleksandra Murrega, et rääkida peredvižnikutest, peaasjalikult 19. sajandi viimase kolmandiku Venemaal tegutsenud kunstnike rühmitusest.Vahetu ajendi selleks saateks andsid mulle kaks maali: Ivan Kramskoi "Kristus kõrbes"** (1872) ja Vassili Perovi "Kristus Ketsemani aias" (1878)***. Mõlemad tööd olid omas ajas revolutsioonilised. "Mõnede arvates kujutas Kramskoi sel maalil üht oma kaasaegsete seas levinud tüüpi –"täielikku ateisti", nihilistlikku revolutsionääri, ja nad mõistsid tema töö "haige ihu", "liigkauge abstraktsiooni" ja "mõttehieroglüüfina hukka," kirjutab Vene kunstiteadlane Tatjana Judenkova näituse "Vene tee: Dionisiusest Malevitšini"**** kataloogis. Teise asjatundja sõnul on ka Perovi maal "äärmiselt ebatavaline". Teema ise seevastu mitte, "Ketsemanist sai ohverduse, üksinduse ja kõikehõlmava kurbuse sümbolina Vene intelligentsi paljude esindajate jaoks (Tolstoi ja Dostojevski kaasaegsete jaoks) ühine painav probleem ja keerulisi spirituaalseid konflikte kujutavate kunstiteoste ammendamatu allikas," kirjutab Svetlana Kapõrina samas kataloogis. Need kaks tööd tekitasid lähema huvi eelnimetatud kunstirühmituse ja kogu perioodi vastu laiemalt.Oleme "Tähenduse teejuhtides" varemgi rääkinud sellest, et suuri ühiskondlik-poliitilisi kataklüsme, eelkõige sõdu ja revolutsioone, ette aimata laskvad ended ilmnevad kõigepealt luules, kunstis ja muusikas (vt nt # 4 "Muusika mõistatus"*****). Ka seekord pakkus mulle muuhulgas huvi küsimus, kas ja mil määral ennustasid peredvižnikud ette Vene revolutsiooni või aitasid sellele kaasa.Seetõttu vestlesimegi kõigepealt tollasest ajaloolisest taustast, mida iseloomustab eelkõige lääne materialistlike ja positivistlike ideede sissetung traditsioonilisse, õigeusklikku, äärmiselt hierarhilisse ühiskonda. Nii oli Vene loodusuurijate eesmärgiks – kelle üheks koondkujuks peab Mihhail Jevgeni Bazarovit Turgenevi "Isadest ja poegadest" – uute teadmiste hankimise kõrval (või pigem isegi selle ees) vanade ideaalide õõnestamine. "Kui Euroopas oli positivism kodanluse ideoloogia, siis Vene positivism on nihilism, see on revolutsionääride filosoofia," ütleb Mihhail (26. minut).Peredvižnikute rühmituse poliitiliseks, psühholoogiliseks, sotsioloogiliseks ja emotsionaalseks taustaks on narodniklus – poliitiline liikumine, mida hingestas arusaam, et "meie, haritud, rikkad, targad ja ilusad, oleme lihtrahva ees süüdi" (10. minut). Teisteks olulisemateks laiemat konteksti määravateks teguriteks on pärisorjuse kaotamine ja Aleksander II reformid. Peredvižnikute liider Ivan Kramskoi oli varasest noorusest tuttav narodnikluse ühe silmapaistvama esindaja Nikolai Tšernõševski kunstikriitiliste vaadetega, mille järgi kunsti eesmärgiks peab olema elu muutmine (paremuse suunas). Just elu parandamise eesmärgil pöörasid peredvižnikud oma kunsti rahva poole, kujutasid tihtipeale võrdlemisi trööstituid argielustseene ja püüdsid näitustele meelitada lihtsamat publikut.Ometi kujutab Kramskoi enda eelmainitud kuulsaim töö mitte igapäevaõudust, vaid konflikti ajatu ja ajaliku vahel. Positivistlik loodusteadus annab meile määratu koguse tõsiasju, kuid mitte ühtegi tähendust. On tähelepanuväärne, et teaduskreedost alustanud kunstnik jõuab viimaks jälle teemani, millest Comte'i õpetus meid kõiki vabastada lubas.Sama kehtib kummatigi ka Comte'i enda kohta. "Viimastel eluaastatel nägi ta vaeva inimsuse religiooni rajamisega, mille pühakutekalendrisse kuulusid nt Adam Smith ja Friedrich Suur; temast endast pidi saama selle paavst," kirjutab Simon Blackburn.Head kuulamist-vaatamist!Hardo Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Sel kevadel jõudis kauplustesse Edmund Burke'i Seltsi raamatusarja seitsmes teos: Carl Jungi "Vastus Iiiobile"*. Aprilli lõpus kutsusin ma EBS-i stuudiosse kõnealuse raamatu tõlkija Kristiina Kivili ja Ivar Tröneri. Ivar oli mul külas juba kolmandat korda. Esimesel hooajal vestlesin ma tema ja Alar Tamminguga samuti Jungist (vt #15 "Inimese lootus"**), sel kevadel oli ta saates koos Jelena Skulskajaga ning me rääkisime Anton Tšehhovist (vt #46 "Argielu ja unistused")***.Ütlen igaks juhuks kohe ära, et saate pealkirjas esitatud küsimus jäi üles ka pärast meie pea kahetunnist vestlust. Nii ütles Ivar kohe üsna kolmekõne alguses (6. minut): "See raamat ei lahenda ära probleemi, mis on "Iiobi raamatu" uurijaid paelunud aastasadu, see on nn teodiike küsimus: kust tuleb kuri? kas kuri on õiglane? kuidas mõtestada kurja monoteismi kontekstis?Teodiike probleemini jõudsime vestluse 45. minutil; taas Ivari sõnadega jätkates: "Teodiike probleemi üle võib arutada lõpmatult..., aga üks vähki surev süüta laps esitab Jumala ja tema õigluse kohta rohkem küsimusi kui kõik teoloogiafakulteedid kokku: miks ta peab kannatama? miks peab inimene kannatama?"Kuigi vastus eeltoodud küsimustele jäi õhku, noppisin mina endale sellest vestlusest üles vähemalt kolm ideed:1. Süü ei ole mõiste, millega saab suhteid parandada (84. minut). Teiste sõnadega, me ei saa suhteid parandada üksteise süü väljaselgitamise abil. Me ei leia "Iiobi raamatust" vastust küsimusele, mida nii koledat siis Iiob õieti tegi, et Jumal teda sedavõrd hirmsasti karistama pidi. "Iiobi raamatu" üheks kõige painavamaks teemaks ongi ilmselt just süü ja karistuse ebaproportsionaalsus.2. Eelöeldust tuleneb järgmine mõte: inimese ja Jumala suhe on äärmiselt ebavõrdne. Inimesel on raske aru saada Jumala tegudest, sest need on sootuks teises mõõtkavas. "Lambad võivad küll hundi joogivee segaseks tampida, aga suuremat kahju hundile sellest ei tõuse," tsiteeris Kristiina 28. minutil Jungi, kui jutuks tulid inimese võimalused Jumalat "solvata".3. Kahest eelnevast punktist saab vististi järeldada ainult seda, et "Jumala suhted inimesega ongi mõistetamatud," nagu Ivar seda vestluse lõpus (87. minut) ka teeb. Seetõttu tekib mõiste pühadusest, mis Leszek Kołakowski sõnul nüüd meile kättemaksu haub****. "Jung üritab Iiobi ja Jumala suhet psühhoanalüütiliste vahenditega ratsionaliseerida, aga ta jääb hätta ja hakkab kasutama ilmutuslikke pilte... aga selle ülesandega jääksime me kõik hätta," võtab Ivar sealsamas kokku Jungi raamatu taotluse ja sisu.Lõppkokkuvõtteks võiks mainida, et kuigi "Vastus Iiobile" ei ole vast kõige sobivam raamat Jungiga tutvuse sobitamiseks, võib lugeja, kellele siin jutuks tulnud teemad huvi pakuvad, sealt palju väärtuslikku leida. Kindlasti ei tohiks sealt oodata sidusat lugu, tegemist on ikkagi – nagu eelpool sai Ivari sõnadega öeldud – nägemusliku materjaliga. See on ilmselt ka möödapääsmatu, sest raamatu aines ise on nägemuslik kui sedagi.Lõpetuseks soovitan kõigil kuulata Ivari vastust (110. minut) minu küsimusele, miks me üldse lugema peaksime ("Et saada sisemiselt vabaks.")Head vabanemist!HardoP.S. Vestluse 25. minutil tuli jutuks David Bentley Harti raamat "Jumala kogemus", mis on meil plaanis samuti oma sarjas ära tõlkida ja millele ma tahaksin siinkohal eraldi tähelepanu juhtida. Raamatu endaga võib tutvuda sellel lingil*****, siin****** räägib sellest teosest Rupert Sheldrake, kellele on meie kanalil pühendatud eraldi pleilist. David Bentley Harti raamatust on juttu nimetatud video vahemikus 46:05–48:30.------------------------* http://www.eksa.ee/Default.aspx?PageI...** https://www.youtube.com/watch?v=M2diB...*** https://www.youtube.com/watch?v=nQ1jw...**** https://www.youtube.com/watch?v=oZtJP...***** https://www.amazon.com/Experience-God...****** https://www.youtube.com/watch?v=oxsNp... Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Ahto Lobjakas ja Varro Vooglaid olid "Tähenduse teejuhtide" seni kõige vaadatuma vestluse külalised. Järjekorras 40. saade kandis pealkirja "Hüperliberalismi apokalüptiline tupik"* ning me arutasime seal selle üle, mida sõna "liberaal" tänapäeval üldse tähendada võiks.Kui kevade keskel ühtäkki selgus, et sõnavabadus Eestist päris kadunud on (sellist muljet üritati meile kohati jätta), tundus mulle, et just Ahto ja Varro on õiged inimesed, kelle jutuajamine selles osas mingit selgust võiks tuua.13. mail võõrustasingi ma kahte eelnimetatut EBS-i stuudios. Ettearvatult oli Varro, kes on omal nahal Facebookist eemaldamist tunda saanud, meie sõnavabaduse seisundi osas mõnevõrra külmaverelisem kui Ahto (4. minut), kuid ka Ahto möönis, et sõnavabadusega meil tegelikult suuremat probleemi ei ole (6. minut).Tegeliku probleemi otsingul jõudsime õige pea sõnavabaduse vaikse vundamendini – meie käitumist suunavate sageli sootuks sõnatult omaksvõetud kommete, reeglite ja tavadeni. Me olime kolmekesi nõus, et taoline hääletu alusmüür on tõesti olemas ja et me räägime – või peaksime rääkima – selle laadist ja olemusest. Ei ole eriti üllatav, et siin sai meie üksmeel ka kohe varsti otsa. Kuigi me jagasime seisukohta, et kõrgemal abstraktsioonitasemel käib jutt just nimelt säärastest ühiselu võimaldavatest kommetest – peenemas kõnepruugis siis "institutsioonidest" – , läksid meie arvamused kohe lahku, kui kõne alla tulid nende kehtestamise mehhanismid.Vestluse kõige tuumakam osa algas minu arvates 85. minutil. "Mina näen tänapäevast liberaalset demokraatiat kahepooluselisena. Enamus ei otsusta midagi, otsustab printsiip, see on liberaalne ning puudutab õigusriiki kui sellist," kõneles Ahto, "... mina elaksin põhimõtteliselt väga hästi liberaalses õigusriigis, mis kujutaks endast mingit imperiaalset korraldust, kus puudub igasugune rahvusriik, kus puudub igasugune valimistsükkel, seni kuni need põhiseaduslikud printsiibid on jõustatud... mul ei ole mingit vajadust valida inimesi iga nelja aasta tagant Riigikokku ja vaadata, mis siis juhtub ja kuidas see tsirkus käib... õigusriigi printsiibid peavad olema garanteeritud – minu pärast kohtuvõimu kaudu –, aga see ei pea olema demokraatlik võim.""Ma saan sinust aru," vastas talle sellepeale Varro, "aga ma näen, et sinu põhjenduste ahel jääb õhku rippuma... me ei suuda ju kokku leppida, kuidas neid printsiipe, mida oluliseks pidada, määratleda. See ongi probleem. Me kõik leiame, et demokraatia on oluline printsiip, aga kuidas see peaks teostuma, selle üle me vaidleme. Me kõik leiame, et vabadus on oluline printsiip, aga mida see tähendab ja kuidas see peaks teostuma, selle üle me vaidleme. Ja lõppude lõpuks, ega see demokraatia ei olegi ju midagi muud kui vaidluste lahendamise mehhanism. Me peame ju kuidagi jõudma mingisuguse kokkuleppeni, kuidas me elame."Need kaks seisukohta võtavadki vestluse tuuma enam-vähem kokku. Ahto seisab selle eest, et heitlik enamus ei ohustaks õigusriigi printsiipe, kuid ei suuda – vähemalt minu arvates mitte – veenvalt selgitada, kust need printsiibid tulevad. Hämaravõitu vihjed sajanditevanusele õiguspraktikale ja "institutsioonidele" on küll täiesti asjakohased, kuid miks piirduda sajanditega? Religiooni võib pidada ju ka aastatuhandete pikkuseks praktikaks ja Varro tahab oma põhjenduste ahela otsa just selle vaia külge siduda.Selle vestluse suurim saavutus oligi vast erimeelsuste tausta ja põhjuste selgitamine. Põhilistes küsimustes me üksmeelele eriti lähemale ei jõudnud. Kuidas siis sellises olukorras hakkama saada, kus me nendes ühiselu võimaldavates printsiipides kuidagi kokku ei suuda leppida?Minu meelest andis sellele keerulisele küsimusele parima vastuse Varro (35. minut): "Lähenemine, mis võiks kanda positiivset vilja selles olukorras, kus me oleme, võiks lähtuda ennekõike subsidiaarsuse printsiibi tõsiselt võtmisest. Ehk siis sellest, et riigivõim ei ürita erinevatele kogukondadele ette kirjutada seda, millistest ideaalidest lähtudes nad peavad oma elu korraldama. Võtame needsamad sooneutraalsed lasteaiad. Mina sellest samast subsidiaarsuse printsiibist lähtudes ei näe, et riigivõimul oleks põhimõtteliselt õigus keelata vanematel kasvatada oma lapsi ka selles vaimus, kui nad seda soovivad. Jama tekib siis, kui mingi seltskond arvab, et neil on õigus teistele ette kirjutada, et nad peavad aktsepteerima oma laste allutamist sellisele kasvatusele riiklikus haridussüsteemis. Suur probleem tekibki seoses sellega, et riigivõimu mõju ühiskonnaelu korraldamisele on kasvanud üle igasuguste piiride kõikides valdkondades, kuhu sa vähegi ei vaata."See mõttekäik haakus hästi ühe mu enda varasema artikliga "Leviaatani läbikukkumine" ja nii ma lõpetangi selle saatesõna viitega** oma seitse aastat tagasi ilmunud leheloole.Head kuulamist ja lugemist!Hardo--------------* https://www.youtube.com/watch?v=He2Zy...** https://arvamus.postimees.ee/735416/h... Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Selle vestlusringi vahetuks ajendiks oli üks mulle saadetud meil, mille saatja reageeris omakorda Janice Fiamengo küsimusele ("Järsku oli 19. sajandi antifeministidel ikkagi õigus?")*. Nimetatud kirjas olid muude kõigiti konstruktiivsete seisukohtade kõrval – saatjaks oli noor ja arukas inimene – ka sellised kõhedust tekitavad read: "... tekitab muret, et kodanikuvabadused on muutumas lihtsalt status quo'ks, mille kasulikkust ei püüta ratsionaalselt kaitsta. Dave Rubini saates esinenud proua ei toonud ju sisuliselt ühtegi argumenti, miks süütuse presumptsioonist loobumine on halb.."25. aprillil kutsusin ma EBS-i stuudiosse õiguskantsler Ülle Madise ja Tartu Ülikooli kriminoloogiaprofessor Jüri Saare, et neilt uurida, miks on süütuse presumptsioonist** loobumine väga halb mõte.Lühikese vastuse andis Ülle kohe vestluse alguses (8. minut): "Kui sa siin alguses küsisid, miks süütuse eeldamisest loobumine oleks halb, siis lihtne inimlik vastus on see, et sellest saab igaüks aru siis, kui tema ise on jäänud hammasrataste vahele."Sealt kulges arutelu edasi laiematele õiguskorda puudutavatele küsimustele. Keskustelu 46. minutil tuletas Jüri meile väga tänuväärselt meelde riigi definitsiooni: "Me oleme täna küllaltki palju rääkinud inimesest ja tema vabadusest ning inimelu väärtusest, aga teiseks pooleks on selles kõiges ju riik, ja riigi definitsioon on väga lihtne. See on klassikaline Max Weberi antud definitsioon: riik on mingil territooriumil vägivalla monopoliseerinud institutsioon."Minu arvates tuleks suurt osa tänastest poliitlahingutest vaadatagi selles valguses. Eriti silmatorkav on see just hoogu juurde koguvas identiteedihõimude omavahelises kemplemises. Iga suguharu püüab vägivalla monopoliga kurameerides kaikamehe enda poolele võita, et sellega siis plats puhtaks teha. Lõpupoole (85. minutil) tekkis kõneluses asjakohane paralleel meie oma lähiminevikuga, kui Jüri meenutas taas väga asjakohaselt sotsialistliku õigussüsteemi iseärasusi: "Nõukogude kriminaalõigusest süütuse presumptsioon puudus. Nõukogude kriminaalõigus tegeles klassivõitlusega, õigus oli võitlusvahend ekspluataatorite klassi hävitamiseks... ka seda nimetati õiguseks." Siit haaras jutujärje üle Ülle, kes võttis 89. minutil kenasti kokku suure osa saatest (ja ühtlasi ka praegu õues toimuvast): "Niipea, kui vähemus üritab enamusele midagi peale suruda või siis, kui üks seltskond on enda kätte haaranud võimu ja üritab kõiki teisi riigi sunnijõuga sellest eemal hoida, ja hoida ära isegi igasuguse kriitika, siis see pälvib kas varem või hiljem õiglase vastulöögi."Mulle tundub, et vestlus Jüri ja Üllega haakus väga hästi ühe teise meie kanalil leiduva klipiga***, kus Jordan Peterson ütleb nii: "Idee üksikisiku transtsendentsest tuumast on meie õigussüsteemi keskne idee, mis tähendab seda, et isegi siis, kui teid süüdistatakse mõrvas, isegi siis, kui teie vastu on ümberlükkamatud tõendid, isegi siis olete te veel väärtuslik ning riik ei tohi teist lihtsalt üle sõita. See on uskumatu, sest barbaarsetes ühiskondades – sellistes, kuhu me just praegu tagasi minna üritame – lähenetakse asjale pigem nii, et kui teid juba milleski süüdistatakse, siis võib teid ka igaks juhuks maha lasta. Selle põhimõtte järgi on palju lihtsam käituda ja see rahuldab ka rahvajõugu verejanu palju paremini."Head kuulamist!Hardo---------------------* https://www.youtube.com/watch?v=azBsM...** https://et.wikipedia.org/wiki/S%C3%BC...*** https://www.youtube.com/watch?v=-Y3uh... Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Analüütilise filosoofia jüngrid või mingi ratsionalistliku usu tunnistajad peavad Heideggeri teoseid arusaamatuks sõnapuntraks, mida ei tasugi lugeda; ja kui selles tihnikus välgatab midagi arusaadavat, siis osutub see nende arvates ilmselgeks banaalsuseks, mis on keeratud paatosliku kaunistuse sisse. Aga kui see oleks tõesti nõnda, siis kuidas see sõnavaht on nii jõuliselt üle maailma levinud, inspireerinud ja pannud huvi tundma tuhandeid päid, saavutanud Euroopa kultuuris nii kõrge positsiooni," kirjutab Poola filosoof Leszek Kołakowski oma suurepärases laastukogumikus "Mida küsivad meilt suured filosoofid"*.Martin Heideggeri (1889–1976) peetakse tõepoolest hämaraks mõtlejaks, kes on läbi aastate ometi teatud temperamenditüübile jätkuvalt ligitõmbav. Mul oligi selle vestlusega seoses peamiselt kaks eesmärki. Esiteks on jäänud siit ja sealt kõlama mõte, et Heideggeri arvates on lääne mõtlejad unustanud Sokratese-eelse filosoofia peamise probleemi: suurtähega kirjutatud Olemise. Ma tahtsin selle kohta rohkem teada saada. Teiseks pakkus mulle sama suurt huvi just Heideggeri sihtpubliku küsimus; millised on need inimesed, kellele Heideggeri "arusaamatud sõnapuntrad" lohutust pakuvad.Nii kutsusin ma jüripäeval Kuku Raadio Tartu stuudiosse kaks meest, kelle huvi Heideggeri vastu on olnud pikaajaline ja põhjalik: Ahto Lobjaka ja Eduard Parhomenko. Me alustasime küsimusest Olemise järele. Briti filosoofi Roger Scrutoni sõnul võib seda Heideggeri käigus hoidnud küsimust sõnastada mitmeti; "kuid oma olemuses kõlab see järgmiselt: Miks ma olen siin? Et see ei kõlaks liiga lihtsalt, selleks jätab Heidegger kõrvale sõna "ma" ning asendab selle sõnaga "Dasein", millele ta vastandab "Sein"-i, lihtsalt Olemise." Nagu arvata võib, saime sellel pinnal kolmekesi pikalt lobiseda. Jutt liikus muuhulgas ontoloogilisele diferentsile, olemisunustusele, seadestule, intentsionaalsusele, teadvusele, Platonile, Parmenidesele, Herakleitosele, Hölderlinile... ja jumalale.Siin hakkas lõpuks aimuma ka vastus mu teisele küsimusele. Selle on oma "Moodsas filosoofias"** sõnastanud taas hästi Roger Scruton: "Nende ideede taga ei ole raske märgata religioosset problemaatikat...: kaotusekibedust ja kogukonnast ilmajäänud inimese üksindustunnet; võltside seltskonna tagasilükkamist, vajadust oma lindprii üksindusega kuidagi hakkama saada; sattumusliku olemisviisiga kaasnevat ängi; katseid sellest kõigest oma surmaga leppimisega siiski üle olla. Kõik need ideed kuuluvad religiooni ajalukku. Probleem, nii nagu Heidegger seda esitab, sarnaneb väga selle probleemiga, millele pakub vastuse religioon."Head kuulamist!Hardo--------------------* https://www.rahvaraamat.ee/p/mida-k%C3%BCsivad-meilt-suured-filosoofid/42119/en?isbn=9789949933303** https://www.amazon.com/Modern-Philosophy-Introduction-Roger-Scruton/dp/0140249079/ref=sr_1_1?crid=3D1JTY7KDA6X6&keywords=scruton+modern+philosophy&qid=1558366420&s=gateway&sprefix=Scruton+Modern+%2Caps%2C260&sr=8-1 Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Rooma kultuur on seega olemuslikult üleminek, ülepääs: maantee või ehk koguni akvedukt – veel üks Rooma kohaloleku käegakatsutav märk maastikul. Akveduktil on kujundina maantee ees muide see eelis, et ta kätkeb endas tasemevahe vajalikkust. Sellal kui maantee on seda parem, mida ühetasasem, pole akvedukt ilma languseta mõeldav. Täpselt samamoodi on rooma kultuuril oma läte ja oma suue, oma ülem- ja alamjooks," kirjutab prantsuse ajaloolane Rémy Brague, kelle raamatut "Euroopa, rooma tee" EBS eelmisel sügisel avalikkusele esitles*.Ligi pool aastat hiljem kutsusin ma stuudiosse kõnealuse teose tõlkija Tõnu Õnnepalu ja kirikuõpetaja Jaan Tammsalu. Ma võtsin meie arutelu aluseks Christopher Caldwelli 2017. aastal "Weekly Standardis" ilmunud arvustuse, mis kandis pealkirja "Eurocentrism"**. Otsus Rémy Brague'i raamat umbes sel ajal asutatud EBS-i sarja võtta sündis just Caldwelli retsensiooni põhjal.Minu pilku püüdis Caldwelli arvustuses esmajoones vast see koht, kus oli juttu 2. sajandi teoloogist Markionist ning tema ketserlikust õpetusest. Markion soovitas nimelt kirikul hüljata Vana Testamendi raamatud ning asendada see Uue Testamendi puhastatud versiooniga, mis näitavat kristlust armastuse religioonina. Ometi suudeti sellele seisukohale vastu seista, "võib öelda, et kangelaslikult, sest eks Vana Testamendi tõlgendamine võis kiriku jaoks tihtigi olla delikaatne, koguni piinlik ülesanne," kirjutab Brague. Prantsuse ajaloolane kirjeldab seejärel kultuurilist markionismi kui püüdu end minevikust täielikult lahti rebida, arvates, et sellel ei ole meile enam midagi õpetada ning küsib siis: "Kuid kas modernsust nimelt ei ähvardagi just sedasorti hereesia?"Nende küsimuste arutamise käigus jõudsime omakorda saatesõna alguses mainitud akvedukti kujundini. 32. minutil ütles Tõnu: "Ta [Brague, H. P.] toobki akvedukti roomluse ja euroopluse sümboliks... Akvedukti juures on oluline kalle, ta tuleb ülevalt allapoole. Pärand jääb meist ülespoole ja meie kanname seda edasi allapoole – me peame olema piisavalt kaldu, et see liiguks."Kuidas meiesugused barbarid seda siis tegema peaksid? Selle kohta tuli hea vastus jutuajamise lõpus (93. minutil): "Tänapäeval ja siin selles maailmas tasub rõhutada sedagi, et ka lihtsalt raamatuid lugeda on siiski rohkem kui päevauudiseid vaadata. Seda tasub ka aeg-ajalt meelde tuletada, sealt on midagi saada, midagi, mis aitab meil elada. Päriselt."Head kuulamist! Seda vestlust saabki paraku ainult kuulata, sest pildiga läks asi seekord pisut nihu.Hardo---------------------* https://www.youtube.com/watch?v=vQPLlp5KiCI&list=PLhpEK-_b7mfF6-mzGuUZusQdG2ZHk59_0&index=3** https://www.weeklystandard.com/christopher-caldwell/eurocentrism Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

28. märtsil kutsusin ma endale EBS-i stuudiosse külla Jelena Skulskaja ja Ivar Tröneri. Mõlemad osalesid "Tähenduse teejuhtides" teist korda: Ivar vestles Alar Tamminguga meie seni kõige vaadatumas saates "Inimese lootus"* (#15) ja Jelena Juku-Kalle Raidiga sarja 21. keskustelus ("Teine tulemine"**). Seekord kõnelesime mõlema asjaosalise soovil Anton Tšehhovist. Saate pealkiri lähtub Ivari 16. minutil väljaöeldud sõnadest: "See on ajatu küsimus: me võime kogu aeg rääkida armastusest – Piibel ka rõhutab seda –, aga kas me selleks ka tegelikult [valmis oleme, H. P.]? Tšehhovi teoste probleem on ju seesama, mida Stanislavski kunagi väga hästi sõnastas: "Tšehhovi teoste tõlgendusskeem põhineb argielu ja unistuste konfliktil." See [motiiv, H. P.] läbib kõiki tema näidendeid."Seesama küsimus kerkis meie vestluses hiljem mitu korda üles (vt nt 64. minut): "Mida teha siis, kui argielu faktid on vastu minu unistustele ja soovidele. Kuidas ma kohanen? Kuidas ma toime tulen?" Huvitav ja asjakohane oli ka Ivari mõte, et Tšehhovi reisikiri Sahhalinile on vene gulagikirjanduse üks esimesi teoseid. "Me näeme, kuidas Tšehhov jätkab seda [Dostojevskist alguse saanud, H. P.] suurt liini, mida hiljem Solženitsõn edasi liigutab... See raamat lööb niivõrd kaineks, et mina soovitan Sahhalini reisikirja lugeda ja mõelda sellele, kui tänulikud*** me peame olema, et me elame täna siin selles ajas, nendes mugavustes, et me ei iriseks iga asja üle."Mis ma siin ikka enam oskan lisada? Annan parem viite**** ühele jutuks tulnud Tšehhovi biograafiale.Head kuulamist!Hardo---------------------* https://www.youtube.com/watch?v=M2diBK8ZHWk&list=PLhpEK-_b7mfHVlF__jMb_H28js3JLwGC7&index=15** https://www.youtube.com/watch?v=j7OEF83fLoM&list=PLhpEK-_b7mfEI9S7xzq5iP4AkAs9XPLeN&index=4*** https://www.youtube.com/watch?v=_yqkdUqKDIM**** https://www.amazon.com/Anton-Chekhov-Life-Donald-Rayfield/dp/0805057471/ref=sr_1_1?keywords=Donald+Rayfield&qid=1556446829&s=gateway&sr=8-1 Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Märtsi lõpus kutsusin ma stuudiosse Martin Ehala ja Peeter Helme, et vestelda nendega multikultuursuse kahest tähendusest. Ent juba keskustelu alguses veeres jutt veel avaramatele radadele. Jõudsime Martiniga üsna kohe järeldusele, et mitmekultuurilisus, kui seda peetakse eesmärgiks iseeneses, kujutab endast veel üht variatsiooni võrdsuse igihaljal teemal. Kümnendal minutil sekkus väga asjakohase tähelepanekuga vestlusesse Peeter, kes ütles: "Ma ei ole kindel, kas küsimus on tegelikult võrdsuses. Ma arvan, et kui minna veel kaugemale, siis see, millest me siin praegu räägime, on keele politiseerimine. Võrdsus on lõppude lõpuks ka ainult osa sellest suuremast konfliktist, mille kohta inglise keeles öeldakse "[the battle for, H. P.] hearts and minds" ehk siis lahing inimeste mõtteruumi, nende keelekasutuse ja üleüldse nende tajuilma pärast."Sellega olid jutuajamise rööpad maha pandud ja nendel me siis järgmised 75 minutit ka sõitsime. Olulisemad peatused olid "Böckenförde teoreem*" (22. minutil), "Sümbolanalüütikute uus rahvas" (46. minutil)**, "Ühe ostu ehk seaduse kaugusel veiklev õnn"*** (59. minutil) ja "Mida teha?" (81. minutil)****.Minu arvates oli tegemist sisuka vestlusega, mille kokkuvõtteks sobivad hästi ühele karismaatilisele juudi rändjutlustajale omistatavad sõnad: "Inimest ei rüveta see, mis ta suust sisse läheb, vaid see, mis suust välja tuleb, rüvetab inimest."Kena kevadet!Hardo--------------------* https://et.wikipedia.org/wiki/B%C3%B6ckenf%C3%B6rde_dilemma** https://www.city-journal.org/html/french-coming-apart-15125.html*** https://leht.postimees.ee/1046416/hardo-pajula-sisemajanduse-koguonn**** http://www.sirp.ee/archive/2002/04.01.02/Sots/sots1-5.html Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Platon oli esimene feminist, kommunist, fašist, environmentalist... mis -istid meil veel on? See väide ei olegi nii ülepakutud, kui esmapilgul võib ehk tunduda. Kuivõrd platonistliku filosoofi Alfred North Whiteheadi (1861–1947) sõnul kujutab terve lääne filosoofia endast ääremärkusi Platonile, siis on kõik meie ismid ühel või teisel viisil sellest tüvest välja kasvanud.25. märtsil kutsusin ma Kuku Raadio stuudiosse kaks Tartu Ülikooli filosoofia fakulteedi teadurit: Toomas Loti ja Mats Volbergi. Tulemuseks oli "Tähenduse teejuhtide" seni kõige pikem saade. Ma ei tea tõtt-ütelda siiani, kas Toomas üldse jõudis rongi peale. Kindel on aga see, et eesriide langemise ajal jäi "Politeia" lõpuni veel tubli sadakond lehekülge.Järeldus saab olla ainult üks: Platoni juurde tuleb juba õige pea tagasi pöörduda. Enamgi veel, me peame ühe saate kindlasti veel ka "Politeiast" tegema, sest nagu ütleb ületamatu Arthur F. Holmes, on "Politeia" Piibli kõrval lääne tsivilisatsiooni kõige mõjuvõimsam raamat*.Peatse kuulmiseni!H. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Möödunud aastal Portlandi Ülikoolis korraldatud vestlusringis "Kas intersektsionalism on religioon?"* kritiseeris Helen Pluckrose parempoolseid selle eest, et nad kipuvad tihti ühte patta panema postmodernismi, marksismi ja intersektsionalismi. Vimmauuringute afääri käigus kuulsaks saanud Pluckrose'i sõnul vaatavad parempoolsed sel kombel mööda sellest, mis on tõeliselt oluline, nimelt kogu probleemistiku epistemoloogilisest vundamendist.Ma olen sellele uuele võõrsõnale – nimelt intersektsionalismile – meie avalikkuse tähelepanu varemgi pööranud. Kolmel reedel (8.3, 15.3 ja 22.3) tutvustasid Kuku Raadio nädalakommentaarides** seda mõistet lisaks mulle ka (:)kivisildnik ja Indrek Lepik.25. märtsil kutsusin ma samal põhjusel Kuku Tartu stuudiosse Keele ja Kirjanduse peatoimetaja Johanna Rossi ning kultuurikriitik Mihkel Kunnuse. Kuivõrd vestluse vältel sai kinnitust tõsiasi, et intersektsionalism on välja kasvanud feminismist – "diskursusesisesest peenhäälestamisest", nagu Johanna väga plastiliselt kirjeldas –, siis tulid uue termini kõrval jutuks veel ka naisterahva-liikumine, sotsiaalne õiglus, tõde, epistemoloogia, teadus ja mitmed muud teemad. Keskustelu kaugemaks eesmärgiks oli paremini aru saada, mida Pluckrose eelviidatud lausega meile tahtis ütelda. Ma jätan kuulajatele otsustada, kui lähedale meil sellele sihile õnnestus jõuda.Head kuulamist!Hardo Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Täna defineerib "Lääs" ennast liberaalse demokraatia ja inimõiguste kategooriates. Sellega tahetakse anda mõista, et eelmise sajandi totalitaarsed liikumised olid Läänele võõrad, kummatigi puhusid need liikumised elu sisse just mõnedele kõige olulisematele läänelikele traditsioonidele. Kui "Läänt" midagi defineerib, siis on selleks püüdlus lunastuse poole veel selles maailmas. Lääne tsivilisatsiooni eristab teistest selle ajalooline teleoloogia – usk sellesse, et ajalool on oma seesmine sihtpunkt või eesmärk," kirjutas Briti poliitikafilosoof John Gray oma "Mustas missas", millele oli pühendatud "Tähenduse teejuhtide" 14. saade*.Et Gray eelnimetatud raamatu alapealkiri oli "Apokalüptiline religioon ja utoopia surm", siis kutsusin ma 22. märtsil EBS-i stuudiosse kaks teoloogi – Toivo Pilli ja Joosep Tammo – ning vestlesin nendega ligi kaks tundi "viimsetest asjadest": apokalüpsisest, selle ootusest ning viimasega kaasas käivatest poliitilistest hoiakutest ja suundumustest.Sealt kandus vestlus veel üsna mitmesse kõrvaltänavasse, protsessiteoloogiast ja paastust Teilhard de Chardini. Kõige ajakohasemana jäid kõrva vast Toivo Pilli sõnad: "Kriisiolukordades on üheks kriitiliseks momendiks ilmselt ikkagi alandlikkus kuulata erinevaid hääli ja mitte kapseldada vastuseid ainult ühte kohta" (vestluse 86. minut).Lõpetuseks tahaks kuulajate tähelepanu pöörata veel ühele raamatule, mis vestluse ühes kaalukamas kohas esile kerkis, selleks on Arnold Toynbee "Uurimus ajaloost"**.Head kuulamist!Hardo Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Stepan Trofimovitš Verhovenski on üks Fjodor Dostojevski romaani "Kurjad vaimud" kesksetest tegelastest. "Rafineeritud ja üllameelne intellektuaal aitab pahaaimamatult kaasa nihilistlike suundumuste kasvule, mida esindavad romaanis Stepan Trofimovitši poeg Pjotr ja endine õpilane Nikolai Stavrogin, kes üheskoos tõukavad kohaliku sootsiumi kollapsi äärele," kirjutatakse ühes romaanile pühendatud loendamatutest arvustustest."Ma just mõtlesin selle sõnapaari [Verhovenski lapsed, H.] teisest aspektist," ütleb Raul Sööt meie vestluse 72. minutil, "võib-olla õnnestuks seda mõistet laiendada kogu romaani tegevustikule. Verhovenski lapsed ei ole üksnes need mõned inimesed, kes seal vastavat moodi käituvad. Mingis mõttes võid sa vaadata Verhovenskit kui teatud mõtteviisi. Ta on ju sümbol, selline pinnapealne, liberaalne, pillav, reaalsusest irdunud, võõrsõnadega edvistav, uuenduslikke ideid fetišeeriv... Tema lasteks ongi ju tegelikult seesama revolutsioon, see häving."Dostojevski 1872. aastal valminud romaani peetakse mitte üksnes Vene revolutsiooni prohvetlikuks ettekuulutuseks, vaid ka selle eestvedajate psüühiliste tõukejõudude nõtkeks kirjelduseks. Nagu ütleb Jordan Peterson ühes siinsamas varem avaldatud klipis*: "On õõvastav lugeda "Kurje vaime" (või "Sortse", nagu selle pealkirja on samuti tõlgitud) ja seejärel Aleksandr Solženitsõni "Gulagi arhipelaagi", sest esimese puhul on tegemist ilukirjanduse ja ettekuulutusega ja teise puhul sedastusega: näete siis, asjad läksid täpselt nii, nagu Dostojevski ütles, et nad lähevad, ja läksid nii just nendel samadel põhjustel."*Ühesõnaga, "Kurjad vaimud" on jätkuvalt aktuaalsed ja seetõttu saidki Raul ja Mihkel saatesse kutsutud.H. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

7. veebruaril kutsusin ma Ahto vestlema Vabriku seminari*. Olen üritanud pikalt mõista, kus on õigupoolest meie erimeelsuste juured ja sel eesmärgil sai see veebruarikuine jutuajamine ka suuresti ette võetud. Pean tunnistama, et pärast ligi kahetunnist keskustelu jäi vastus pea sama kaugele, kui see oli olnud dialoogi alguses.Täpselt kuu aega hiljem tegin uue katse. Nüüd kutsusin juurde ka Varro Vooglaiu, kes oli käinud paar nädalat varem omakorda Ahto saates. Sedapuhku jõudsime minu arvates tükk maad kaugemale. Vestluse teise pooltunni alguses ütleb Ahto mulle: "Ma vabandan, kui see peaks sind solvama, aga minu jaoks on sinusugused inimesed teelt eksinud liberaalid, Varro kohta ma seda öelda ei julgeks."Need Ahto sõnad viisid mu mõtted umbes aasta tagasi TLS-is ilmunud John Gray artiklile "Hüperliberalismi probleem"** (mida ma kõigile muuseas väga soojalt soovitan). Ma olen varemalt – osalt kindlasti Jordan Petersoni mõjul – pidanud meie vasaksõpru pigem postmodernistideks ja neomarksistideks. Ahto peab ennast ise aga klassikaliseks liberaaliks, ja ma arvan, et ta on selles enesemääratluses tegelikult üsna siiras."Oleks kerge väita, et liberalismist on lahti öeldud," kirjutab John Gray. "Sallivusel rajanev elukorraldus, mida varem peeti vabaduse nurgakiviks, lammutatakse nüüd rõhumisstruktuurina maha ja heidetakse kõrvale ning kõik ideed, mis seda protsessi takistavad, tõrjutakse avalikust arutelust välja. Vanamoodsa liberalismi mõõdupuu järgi on see vastupidine sellele, mille eest liberaalid on seisnud. Aga me eksime, kui me arvame, et meie ülikoolides on liberalism mõne teise juhtiva filosoofia vastu välja vahetatud. Selle asemel näeme hüperliberaalset ideoloogiat, mis püüab igasuguse teised maailmavaated elust välja rookida. Kui ülikoolides valitseb tsensuur, siis seetõttu, et neist on saanud nimetatud projekti eestvedajad."Gray sõnul on liberalism juba alates John Sturart Millist olnud sekulaarne inimsuse religioon, millel on alati olnud samasugused universalistlikud taotlused nagu kristluselgi, mille see 18.–19. sajandil varju jättis. "Nad [Mill ja Auguste Comte, H.P.] püüdlesid selle poole veel jõulisemalt ja veel radikaalsemas vormis," kirjutab Gray, kes näeb hüperliberalismi eoseid juba Milli "Vabaduses" (peatükis "Isikupärasusest kui ühest heaolu komponendist"). Siin ei tähenda vabadus enam mitte üksnes – ega mitte isegi peamiselt – kaitset riigi või kaaskodanike vägivalla eest (nii mõisteti sallivust nendel kaugetel aegadel), vaid võimet luua endale oma identiteet ja elustiil. "Sedalaadi individuaalsust edendav ühiskond," kirjutab Gray, "tasalülitab kõik traditsioonist ja ajaloost päritud erinevused; et aga suurem osa inimelu mitmekesisusest tuleb just nendest allikatest, on tagajärjeks massiline ühetaolisus. Niisiis, ühiskonnas, mida Mill endale ette kujutas, pidi liberalism ajapikku kõik teised religioonid ja filosoofiad elimineerima. Aga kui vastuvõetavaks peetakse ainult üht maailmavaadet, siis mis saab intellektuaalsest mitmekesisusest?"Mida peaks minusugune "teelt eksinud liberaal" siis nüüd eelöeldu taustal tegema? Et hüperliberalismi apokalüptiline lõppjaam on niivõrd eemaletõukav, siis tuleb mul Milli inimsuse religiooni asemele otsida uut baasuskumust. Lõppude lõpuks ei ole "inimkond" ja "inimsus" sugugi käegakatsutavamad mõisted kui näiteks "hing" ja "teadvus". Kui need mõisted juba siin mängu tulid, siis lubatagu mul viimase järelduse tuules tähelepanu pöörata Cambrigde'i ülikooli biokeemiku Rupert Sheldrake'i tunniajasele loengule "Taasavastades Jumalat ühes Rupert Sheldrake'iga"***.Tegusat päeva!H.P.S. Ahjaa, saate lõpuks jõudsime vähemalt ühes küsimuses täielikule üksmeelele: pensionit ei saa meist keegi. See nukker tõdemus paneb suusatajatele muidugi veel suurema vastutuse. Jutt käib siin siis mingist ühtekuuluvustundest, päris ilma milleta me vist siiski hakkama ei saa. Või mis teie arvate? Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

lmar Vene kirjutab kohe oma raamatu "Pahustumine ehk Uusaja olemus" alguses nii: "Keskaja lõpupoole jõuti lõpetatud, püramiidliku maailmapildini: tipus trooniv jumalus läbib määrajana kuni mullani, alumisima ja raskeima elemendini välja, kõike hierarhilises korraldatuses allapoole jäävat. Uusaeg algab äratundmisest, et terviklus, mille loomisel alustatakse kõikemääravast ülimsusest, on kõigest sõnalise konstruktsiooni väärtusega; pole tõepoolest raske jõuda lõpetatuseni, kui iga hetk saab viidata kõike seletavale ülemjõule, olgu see pealegi inimmõistusele lähenematu. Iseseisvunud inimene arvab põhjendatult, et tõelise maailmapildi kujundamisel peab alustama alt; ja saavutatuks võib sihi lugeda siis, kui inimmõistus on sunnitud lõpuks, olles tõusnud aste-astmelt kõrgemale, kõike korraldavat ülimsust tunnistama. Seni tagajärjetu püüdlus, mida võiks piltlikult võrrelda Paabeli torni ehitamisega, on suunanud kogu uusaega."Küünlakuu viimasel päeval kutsusin ma Kuku Raadio Tartu stuudiosse külla oma sõbra Mihkel Kunnuse ja möödunud aastal Sirbi laureaadiks valitud Mikael Raihhelgauzi. Meie vestlus tõukuski ülaltoodud Ilmar Vene tsitaadist. Sealt jõudsime edasi ilmaliku kristluse kõikvõimalike sektideni, jõudsime rääkida hierarhiatest, võrdsusest, Paretost, Iiobist ja paljust muust. Verbaalne paljude käänakutega uitamine lõppes Ketsemani aias, kus mujal?H. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Minu käest on ikka ja jälle küsitud arvamust pensionite kohta. Ega ma ei oska sellistel juhtudel midagi paremat teha kui viidata oma viis ja pool aastat tagasi Postimehes ilmunud artiklile "Legend sambast", mis lõppes sõnadega: "Kui keegi üritab tõestada, et kuskil on olemas sammas, mis võimaldab keskmisel eestlasel viimased 25 eluaastat sambat tantsida, siis on see ühemõtteliselt halb. Kui me aga vaatame pensioni kui eufemistlikku koondnimetust vaesusele, haigustele ja surmale, siis on pensionidebatil väga oluline, isegi ainulaadne roll. Mulle tundub, et pension on pea ainus aines, mille kaudu lõbuühiskond ääri-veeri üldse surmast rääkida suudab. Seetõttu lubatagugi mul lõpetada omapoolse panusega sellesse arutellu: kindlaim pension on hea tervis ja parim sammas on vähestele antud anne õigel ajal surra."Viimasel ajal on sambaviisid jälle õhus, eriti palju tantsitakse teise samba ümber. 15. veebruaril kogunesid EBS-i stuudiosse pensionidebatti pidama kolme põlvkonna esindajad. Vanuse järjekorras olid nendeks presidendi majandusnõunik Heido Vitsur (sünniaasta 1944), saatejuht ise (sünniaasta 1966) ja viimasel ajal teise samba terava kriitikaga tuntust kogunud Kristjan Järvan (sünniaasta 1990).Minu jaoks sai vestlus õige hoo sisse kusagil saate viimases kolmandikus, kui Heido tõdes, et me seisame selles probleemistikus vastamisi Pareto endaga (saate ühe võimaliku pealkirjana mõlkuski mul päris pikalt meeles "Vilfredo varjus"). Olgu siinkohal mainitud, et Pareto jaotusest oli pikemalt juttu "Tähenduse teejuhtide" kaheksandas saates ("Juhuslikud suurused")**, kus mu saatekülalisteks olid professorid Ene-Margit Tiit ja Marju Lauristin.Kui siin juba enesetsiteerimiseks läks – eks seniilsus hiili mullegi vaikselt ligi – siis toon ära veel ühe asjassepuutuva artikli lõpusõnad***: "Seetõttu ei ole sugugi üllatav, et Brüsselist ja selle kohalikest harukontoritest kostub murelikke toone populismi võidukäigu pärast. See mure on õigustatud. Populism on ohtlik, demokraatia on ohtlik, elu ise on ohtlik. Meie tõelised probleemid algavad sellest, et valgustatud tänavad, õigeaegselt saabuvad bussid ja usaldusväärselt voolav joogivesi on meil lubanud selle vääramatu tõsiasja hetkeks unustada. Sagenevad pensionipaanikad on eelkõige märk sellest, et see teadmine tuleb tagasi."Head kuulamist!H. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Mistahes maa aluste õõnestamisel on neli staadiumi: demoraliseerimine, destabiliseerimine, kriis ja normaliseerimine", teab rääkida 1970. aastal läände põgenenud KGB agent Juri Bezmenov*. "Demoraliseerimine võtab aega 15–20 aastat. Miks just nii kaua? See on minimaalne ajavahemik, mille kestel kasvatatakse üles uus tudengipõlvkond."Selle aasta 13. veebruaril vestlesime EBS-i uues stuudios (:)kivisildniku ja Peeter Espakiga läänes jõudu koguvatest millenaristlikest sektidest, mille tugipunktideks on esmapilgul paradoksaalsel moel USA ida- ja läänekalda nooblimad ülikoolid (kui kuulata Bezmenovi, siis asi enam nii väga vastuoksuslik ei tundugi, pigem päris loogiline).(:)kivisildnik võttis vestluse lõpus asja päris kenasti kokku: "Venelastel oli selline tuumasüsteem "Surnud käsi", et kui Nõukogude Liit tuumasõjas maa pealt hävitatakse, siis on neil kuskil mägede all ikka veel mingid aatomrelvad, mis annavad ülejäänud maailmale ikkagi lõpliku löögi, hävitavad kõik. Lääne ülikoolid on täpselt samamoodi selle hävinud Nõukogude Liidu surnud käsi, mis hävitab nüüd kõike."Nii hull vast asi siiski veel ei ole, kaugeltki kõik USA ülikoolid ei ole usuhullusesse nakatunud ja isegi infektsioonipesades on suhteliselt terveid teaduskondi, aga ajastu vaimu peegeldava kujundina on surnud käsi tõesti võrdlemisi kõnekas.H. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

1936. aastal laulsid uuele põhiseadusele pühendatud pidulikule koosolekule saabunud Magnitogorski metallurgiakombinaadi bossid ja nende kutsutud külalised ürituse alustuseks üheskoos "Internatsionaali". "Kui nimetati koosoleku presiidiumisse auliikmetena valitud riigi tippjuhtide nimesid, tõusid kõik püsti ning lasksid valla tormilised ovatsioonid," kirjutab Princetoni ajaloolane Stephen Kotkin oma suurepärases raamatus "Magnetmägi"*, "üks kõneleja teise järel tervitas uut konstitutsiooni ja uue ajastu algust. Lõpetuseks koostas pleenum pöördumise Stalini poole, milles koosviibimisest osalejad kinnitasid tunderõhuliselt, et "nad ei suuda sõnades väljendada kogu oma armastust suure juhi vastu" ja väljendasid oma valmisolekut "vaenlasele vastu astuda". Taolise absoluutse lojaalsuse tõotuse andnud ametiisikud ei teadnud siis veel, et tegelikult osutusid vaenlasteks nemad ise."Möödunud aasta lõpus kutsusin ma "Tähenduse teejuhtide" stuudiosse oma sõbra Andreas Veispaki ja kirjanike liidu esimehe Tiit Aleksejevi. Rääkisime kaks tundi Stalinist ja tema teokraatiast. Lähtekohaks oli Kotkini eelnimetatud teos. Minu arvates on tegemist sarja ühe kõige huvitavama vestlusega.Hardo Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Kaasahaaravas vestluses reaalsuse olemusest, milles osalesid ühelt poolt Tiibeti budismile spetsialiseerunud religiooniloolane Allan Wallace ja peamiselt kvantmehhaanikale ning kosmoloogiale pühendunud füüsik Sean Carroll, ütles esimene: "Tihti kuuleme küsitavat: kas mujal universumis leidub intelligentseid eluvorme? Vastus sellele kõlab nii: jah, Aasias leidub?"*Wallace viitas oma küsimusega asjaolule, et viimastel sajanditel on kogu maailmas peetud ülimuslikuks üht kindlat elule ja reaalsusele vaatamise viisi – õhtumaadest alguse saanud empiirilist teadust.Möödunud aasta detsembris kutsusin ma silmaringi avardamise eesmärgil Kuku Raadio Tartu stuudiosse kaks orientalisti: Märt Läänemetsa ja Peeter Espaki. Kõigepealt üritasime idamaid pisut kaardistada. Selle tegevuse käigus selgus näiteks kõnekas tõsiasi, et Hiinas anti juba paar tuhat aastat tagasi välja väga põhjalik kultuuri- ja etnogeograafiline entsüklopeedia "Mägede ja merede raamat", kus olevat ära märgitud ka Balti meri ja selle rannikuriba.Seejärel rääkisime idamaade viie peamise regiooni – Lähis-Ida, India, Hiina, Indo-Hiina ja Sise-Aasia – usundiloost ja loomismüütidest.See oli taas üks huvitav pärastlõuna.H.-------------------* https://www.youtube.com/watch?v=pLbSlC0Pucw&t=2514s (vt 41:00–42:00). Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

21. septembril Tallinnas toimunud konverentsil "Psycherence 2018" ütles Colombiast pärit antropoloog Luis Eduardo Luna oma avakõnes: "Ma julgen väita, et animism on meie [st inimsoo, H. P.] ainus väljapääsutee."*See mõte jäi mulle pähe tiirlema ja detsembri alul kutsusin ma Kuku Raadio Tartu stuudiosse animismist ja psühhedeelikumidest rääkima Helle Kaasiku ja Anna Luige. Esimene neist alustas teoreetilise füüsikuna ning on tänaseks jõudnud psühholoogiaõpingute kaudu Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorandiks, kus ta uurib Eesti ayahuasca tarvitajate psüühikat. Anna Luik töötab perearstina Soomes. "Lääne meditsiin on keskendunud haigustele, mina keskenduksin sellele, kuidas terve olla. Siin on suur vahe. Ma pean psühhedeelseid taimi esmajoones tervendajateks," ütles Anne ühes vestluse meeldejäävamas kohas (1:42:00). See oli huvitav keskustelu seni avalikkuse suurema tähelepanu eest pisut kõrvalejäänud teemal.H.------------------* https://www.psycherence.org/ Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Aga mis oleks, kui inimese tegevust vaatleks selline võimas ja igavene olend nagu elekter, kes põhjavalgusel ratsutades tunneb mitte ainult inimese saamist ja sündi, vaid ka kogu maakera kihte ja koopaid, ilma et tal tarvitseks uurimusteks visata ainustki labidatäit mulda? Sellise olendi silmas oleks inimene arutum kui rohutirts või kui tuul, tuli ja vesi. Sest võib aru saada, kui purustatakse, aina purustatakse või kui ehitatakse, aina ehitatakse, aga on võimatu mõista olendit, kes täna ehitab ja homme purustab ning tunahomme jällegi uuesti sedasama ehitab. See, kes nõnda toimib, on arutu nagu looduski tema ümber, või kuigi tal oleks aru, siis peaks olema midagi vahelduva elektrivoolu taolist."Nii kirjutas Tammsaare oma viimaseks jäänud romaanis "Põrgupõhja uus Vanapagan". Sedapuhku olid "Tähenduse teejuhtide" stuudios kirjanik Andrus Kivirähk ja folklorist Marju Kõivupuu. Juttu oligi peaasjalikult inimese ja elektri ning inimese ja inimese tihtipeale mitte kõige pilvitumatest suhetest. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Tammsaare ei taha mulle, eestlasele, pakkuda ei päriseestlust ega õiget isamaad. Ta ei taha, et ma läheksin ja Jägala jõe Tammsaarel... alla laseksin ja sood ära kuivendaksin... Ta tahab pakkuda, ma olen selles täitsa veendunud, ei vähem ega rohkem kui evangeeliumi, lunastust. Tema, vana vindunud skeptik," kirjutab Tõnu Õnnepalu oma suurepärases essees "Tammsaare kui eestluse alustekst/eestlase pealistekk".Sarja 32. saates tulime eestlase evangeeliumi juurde jälle tagasi. Kui kevadel rääkisime ühes Tõnu ja Kaie Mihkelsoniga ("Vannutatud neitsi" (#16)* Tammsaare romaanist "Kõrboja peremees", siis 13. jaanuaril Kuku Raadio eetris kõlanud saates tuli jutuks Urmas Lennuki ja Vallo Kirsi suvelavastus "Kõrboja perenaine". Mõlemad viimatinimetatud olid sedapuhku ka stuudiokülalised. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

See saade sai salvestatud juba oktoobri keskpaiku, nii et ta oli meil pikalt ootel. Ühest küljest seetõttu, et Leo Kunnas oli koos (:)kivisildnikuga eetris alles 18. novembril*, mistõttu siia tuli teha väike vahe. Ka aastalõpu meeleoluga poleks see vestlus vististi väga riimunud, sest seekord oli jutt tõesti karmil teemal. Me rääkisime nimelt USA ajaloolase Christopher Browningi raamatust "Tavalised mehed"** ning jõudsime jutuajamise käigus viimaks totalitarismi põhjuste ja ahvatlusteni.Teiseks saatekülaliseks oli sedapuhku džässmuusik Raul Sööt.H.-------------* https://www.youtube.com/watch?v=v5-8Fpq4AWQ&index=7&list=PLhpEK-_b7mfEI9S7xzq5iP4AkAs9XPLeN** https://www.amazon.com/Ordinary-Men-Reserve-Battalion-Solution-ebook/dp/B01G1F0F84/ref=sr_1_1?ie=UTF8&qid=1547568982&sr=8-1&keywords=ordinary+men Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Seekord tuli taas jutuks – nagu kevadhooajal eetris olnud seitsmendaski saates – Poola luuletaja Czesław Miłosz, kelle "Jahimehe aastast"* sai seltsi raamatusarja viies teos. Nagu kevadelgi oli üheks saatekülaliseks tõlkija Hendrik Lindepuu, nagu kevadelgi juhtus äpardus kaameraga, nii et Hendrikust ei ole meil endiselt liikuvat pilti. Erinevalt Jaan Unduskist jäi selles saates aga koos Hendrikuga pealtvaatajate eest varjule kirjanik Peeter Sauter.-----------------* https://www.apollo.ee/jahimehe-aasta.html Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Ingomar Vihmar on oma lavastatud "Surmatantsu" kavalehel kirjutanud: „Selles äärmuseni kontsentreeritud loos lahatakse skalpelli täpsusega kahe inimese suhet, nende koosolemist ja üksteise vihkamist. Minu jaoks on oluline silmas pidada, et kõik need sõjad ja vastuolud, mis praegu maailmas on, lähtuvad tegelikult kahe inimese suhetest. Seda, mis toimub kahe inimese vahel, näeme ka väljaspool. Lavastus annab hea võimaluse vaadata ühe suhte kaudu, miks toimub meie ümber see, mis toimub, miks on nii palju mittemõistmist ja otsest viha. Miks me valime armastuse asemel hirmu? See teeb Strindbergi näidendi minu jaoks kaasaegseks.“Jõulueelses vestlusringis üritasimegi koos Ingomari ja tema näitlejast abikaasa Kleeriga rääkida armastustest ja vihkamisest ühiskonna kõige esmasel tasandil. Lisaks "Surmatantsule" tulid jutuks ka Tennessee Williamsi näidend "Tramm nimega iha" ja saatekülaliste enda abielu. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Teise hooaja kümnendas saates tulime tagasi kohe sarja alguses tõstatatud teema juurde. Märtsis eetris olnud "Tähenduse teejuhtide" kolmandas vestlusringis osalesid teoloog Meego Remmel ja meditsiinifilosoof Andres Soosaar ning me rääkisime valu mõttest*. Seekord kutsusid Meego ja Andres endaga kaasa Tartu Ülikooli anestesioloogia ja intensiivravi professori Joel Starkopfi ning me pöördusime valu juurde tagasi. Nüüd otsisime lisaks valu mõttele veel ka viise, kuidas temaga hakkama saada. ------------------ * https://www.youtube.com/watch?v=px9DI2imZ-o&index=3&list=PLhpEK-_b7mfHVlF__jMb_H28js3JLwGC7 Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Selles vestlusringis olid mikrofonide ümber kolm meest, kelle elus on olulist rolli mänginud Prantsuse kirjanik Albert Camus*. Need olid siis filosoof ja laululooja Roomet Jakapi ning lavastaja ja raadiohääl Toomas Saarepera... no ja ma ise ka siis. Me alustasime juttu "Sisyphose müüdist" ja jõudsime sealt õige pea edasi absurdi, aususe, katku, surma, jumala, kuninga ja kuu juurde. Selle kõige juures sai märkamatult ka oma eludele väike ring peale tehtud. Kahjuks läks videofail rikki, nii et sellest keskustelust on järele jäänud üksnes meie hääled ja rõõmsate nägudega pilt. H. -------------- * https://en.wikipedia.org/wiki/Albert_Camus ------------------ * https://www.youtube.com/watch?v=px9DI2imZ-o&index=3&list=PLhpEK-_b7mfHVlF__jMb_H28js3JLwGC7 Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Seekord olid mu saatekülalisteks Jaak Johanson, Urmas Kalla ja Celia Roose ning me rääkisime kitsamalt regilaulust, laiemalt aga muusikast ja sõnast kui elu kahest ehitusplokist. Kahjuks tuli tol reedel Tartu stuudios üks teine asi peale, sest juttu oleks meil sedapuhku jätkunud kindlasti kauemaks kui poolteiseks tunniks. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Väikeses juubelisaates olid mu stuudiokülalisteks kaks muusikut: Taavi-Mats Utt ja Reinut Tepp, kelle ühiste jõupingutuste tulemusena on saanud teoks uus varajase muusika festival "Tallin feat. Reval"*. Ma uurisingi oma vestluspartneritelt, mis neid selleks ettevõtmiseks ajendas, kuidas nad vanamuusikani jõudsid ja mis tähendus sel kõigel meile 21. sajandi künnisel võiks olla. Hardo P.S. Väikese tehnilise viperuse tõttu seisab pilt 18. minutini, ent muutub sealt alates jälle liikuvaks. -------------- *http://tallinnfeatreval.cantoresvagantes.ee Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

John Gray, kellele oli pühendatud meie kevadhooaja 14. saade*, on kirjutanud nii: "Milliseid õudusi Orwell ja Koestler ka parajasti ei kirjeldanud, ei jätnud nad kunagi lootust, et inimkonda ootab ees parem tulevik. Neile ei tulnud pähe, et ajalugu võib olla tsükliline, mitte progressiivne, nii et varasemate ajastute suuri heitlusi peetakse kasvanud teadussaavutuste ja tehnoloogilise võimekuse taustal üha ja uuesti ja uuesti... Conrad suhtus seevastu põlglikult 19. ja 20. sajandile iseloomulikku usku revolutsioonilistesse poliitilistesse muutustesse. Ja just seetõttu, et ta ei uskunud võimalusse, et kollektiivsed jõupingutused inimese olukorda põhimõtteliselt muuta suudaksid, suutis ta paremini kui ükskõik milline teine 20. sajandi kirjanik näha ette meie ees täna seisvaid ränki valikuid. Teda võib lugeda kui esimest suurt 21. sajandi poliitilist romaanikirjanikku." "Tähenduse teejuhtide" järjekordses vestlusringis olid mul külas (:)kivisildnik ja Leo Kunnas ning me rääkisime Joseph Conradist – meie kaasaegsest. *https://youtu.be/fncj_eHb9UU Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Selles saates oli esmakordselt stuudios kolm külalist, sest jutuks olid seekord lained kolmes erinevas keskkonnas. Okeanoloog Tarmo Soomere rääkis lainetest kui teoreetilistest konstruktidest ning nende avaldumisvormidest nii ookeanis, rannikumeres kui vannis. Talle sekundeerisid õhulainete organiseerija Erkki-Sven Tüür ja maalikunstnikust lainepüüdja Aili Vint. See oli tempokas ja mitmes mõttes huvitav vestlus, sest õige pea selgus, et lisaks merele ja õhule levivad lained ka erinevate isiksusetüüpide sees ja vahel. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.