Tähenduse teejuhid

12.—19. septembrini toimub Pärnus rahvusvaheline ooperimuusika festival PromFest. Ürituse publikumagnetiks on algupärane ooperilavastus, mille peaosades astuvad üles noorte ooperilauljate konkursi parimad.Selle aasta festivalil lavastatakse koostöös Kaunase Muusikateatriga 19. sajandi Itaalia helilooja Gioachino Rossini koomiline ooper "Türklane Itaalias".Tänases saates on külas PromFesti kunstiline juht dirigent Erki Pehk ja lavastaja Andrus Vaarik. Jutuks tulevad Rossini, tema muusika, Pärnu festival ja võimalik, et muudki päevakohased teemad.Kuivõrd tegemist on hõivatud inimestega, siis oleme täna otse-eetris tavapärasest mõnevõrra hilisemal ajal.Peatse kohtumiseni!H. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Tänases saates rääksime Ilmari ja Tiiduga loomadest ja luulest (nagu lubatud).See oli üks lustlik lobisemine.H. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Nendes esseedes näitan ma, et väärtuste bürokratiseerumine põhjustab paratamatult füüsilist reostust, ühiskondlikku polariseerumist ja psühholoogilist abitust — need on üleilmse allakäigu ja moderniseeritud viletsuse kolm aspekti," kirjutab Ivan Illich [1] oma 1971. aastal ilmunud raamatu "Deschooling Society" [2] esimeses peatükis "Why We Must Disestablish School".Mina avastasin Illichi tänu John Grayle [3]. "Inimeses ja loomas" [4] on alapeatükk "Totaalne sõda surmaga", kus ma tsiteerin Illichi teist tähtteost, 1975. aastal ilmunud raamatut "Limits to Medicine: Medical Nemesis, the Expropriation of Health" [5]: "Me ei suuda mõista oma sügavalt sissejuurdunud ühiskonnakorralduse kriitilisi elemente, kui me ei käsitle neid kurja surma kõikide vormide igakülgse eksortsismina. Meie tähtsamad institutsioonid on hiiglaslikud kaitserajatised "inimkonna" nimel peetavas sõjas surma kõikvõimalike põhjuste vastu. See on totaalne sõda."Teiste sõnadega — Ivan Illich on äärmiselt ajakohane mõtleja. Ja kuivõrd see on nii, siis me pöördume ta juurde selles sarjas loodetavasti veel tagasi. Möödunud reedel tegime aga otsa lahti. Mu stuudiokülalisteks olid Signe ja Tanel Mällo, kes koos oma viie tubli tütrega aitavad koolil jõudumööda kuhtuda. Suurema osa sellest tööst teeb ära muidugi distantsõpe, aga eks tähtis on igaühe panus.Head uudistamist!H.[1] https://en.wikipedia.org/wiki/Ivan_Illich[2] https://www.amazon.com/Deschooling-Society-Open-Forum-S-ebook/dp/B007EDLBBI/ref=tmm_kin_swatch_0?_encoding=UTF8&qid=1622012268&sr=8-1[3] https://www.youtube.com/watch?v=-GDmShNiWOI&list=PLhpEK-_b7mfEM3LsE740RRFKJuOC9WGog&index=14[4] https://www.apollo.ee/majanduslik-inimene-ja-poliitiline-loom.html[5] https://www.amazon.com/Limits-Medicine-Medical-Nemesis-Expropriation-ebook/dp/B007Y5IX30/ref=tmm_kin_swatch_0?_encoding=UTF8&qid=1622012686&sr=8-1 Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

See saade vaatab tagasi Tähenduse teejuhtide teisele numbrile, mis oli pühendatud vaiksele mõtisklusele ehk meditatsioonile. Füüsika rubriigis astus tookord üles Laur Järv [1] ja psühholoogia omas Urmas Nagel [2].7. mail saime Kuku Raadio Tartu stuudios uuesti kokku, et jätkata sealt, kus lehes pooleli jäi.———————————[1] https://teejuhid.postimees.ee/7092432/laur-jarv-valis-ja-sisekosmos[2] https://teejuhid.postimees.ee/7092451/urmas-nagel-kristlikust-meditatsioonist-ehk-vaikus-jumala-ees Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Pandora laeka avas Prantsuse immunoloog Jacques Benveniste (1935—2004), kes tuli 1980-ndatel aastatel välja väitega, et veel on mälu, s.t omadus salvestada teatud ajaks välismõjutuste tagajärjel struktuuris tekkinud muutusi. Täpsemalt väljendudes võib vee mäluks nimetada talle omistatud võimet "mäletada" vees lahustunud aineid isegi pärast lõpmatut lahjendamist," kirjutab TTÜ emeriitprofessor Rein Munter möödunud aastal ajakirjas Akadeemia (nr 11) ilmunud artiklis "Kas vesi võib mäletada?".Benvenistele endale sai laeka kaane kergitamine saatuslikuks. Tema 1988. aastal ajakirjas Nature ilmunud artikkel kutsus esile establishment'i vastulöögi, mille tagajärjeks oli see, et üks Prantsusmaa tolleaegseid tippimmunolooge kaotas oma labori, rahastuse ja reputatsiooni (võib-olla mitte just selles järjekorras). Ortodoksia vasturünnakut juhtis Nature peatoimetaja John Maddox, keda mõned aastad varem Benveniste saatust jaganud Rupert Sheldrake on iseloomustanud kui "tulihingelist ateisti ja dogmaatilist materialisti" [1].Ometi ei ole vee mälu teema teadusest vahepeal kuhugi kadunud. Reinu artiklist võib lugeda, et viimastel aastatel on sellest ühes või teises vormis rääkinud mitmed väljapaistvad õpetlased, sealhulgas Nobeli auhinna laueraadid Kurt Wüthrich, Luc Montagnier ja Brian Josephson.Tänane saade ongi pühendatud vee mälule, Benveniste afäärile ja kõigele sellele, mis Pandora kujundlikus karbis veel peidus võib olla [2].Rein pakkus teise vestluskaaslasena välja oma tütre Mai-Liis Napa, kes on eesti keelde tõlkinud üle 20 raamatu, kaasa arvatud Jaapani kirjamehe Masaru Emoto New York Timesi bestselleriks tõusnud raamatu "Vee sõnumid" [3].Ootan seda vestlust suure põnevusega.Hardo————————————[1] https://www.youtube.com/watch?v=aiX9LI7M-Zs&list=PLhpEK-_b7mfGsQNoc9wM4EEZJyxb8U7cd&index=38[2] https://charleseisenstein.org/essays/the-waters-of-heterodoxy-g-pollacks-the-fourth-phase-of-water/[3] https://www.apollo.ee/vee-sonumid.html Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Mircea Eliade (1907—1986) oli Rumeenia päritolu usundiuurija ja romaanikirjanik, kes on eesti keeles esindatud kümnekonna raamatuga, nende hulgas "Jaaniöö", Šamanism: arhailised ekstaasitehnikad" jne "Uurimus usundiloost". Viimasele kirjutatud järelsõnas ütleb Erki Lind: "Oluliseks saab see, kuidas inimesed on aja jooksul püha tajunud ja kuidas see on nende käitumist mõjutanud. Esiteks on püha Eliade järgi tavalisest või mittepühast täiesti teistsugune, midagi olemuslikult erinevat. Ta ise kasutas selle mõtte edasi andmiseks saksa keelt, öeldes, et püha on ganz andere. Pühaga seostus "primitiivsele" või religioossele inimesele ka võim ja vägi ning mis kõige olulisem — püha on "tõeline". See tähendab, et inimese igapäevaelu ja kogu teda ümbritsev maailm ei ole päris, vaid on mittetõeline. Selle tõttu on religioosse inimese kogu püüdlus elus suunatud tõelisuse poole ning loomulikult ka väe ja võimu poole. Inimesed tahavad väega esemeid, olla väega kohtades ning taasluua aega, mis on päriselt. Nende suurim eesmärk on täielikult tõelisusse jõuda või sellesse tagasi pöörduda. Sakraalne ja profaanne on Eliadel ontoloogilised mõisted, mis oma põhisisult tähendavad kahte erinevat olemise viisi."Erki Lind on ka üks tänastest saatekülalistest.Peatse kohtumiseni!H. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

""Anna Karenina" on täiuslik kunstiteos. Ükski kaasaegne Euroopa romaan ei jõua sellele ligilähedalegi," on Lev Tolstoi suurteose kohta öelnud Fjodor Dostojevski.Täna arutame Irina ja Jaaniga, mis on nende sõnade taga.Peatse kohtumiseni!H. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

115. saates oli mul tänuväärne võimalus vestelda kahe mehega, kes on kirja pannud oma Afganistani memuaarid. 1985—1986 aastal erivägedes sõdinud Alar Nigul avaldas 2008. aastal raamatu "Võitlus kahel rindel ehk eestlase juhtumised Nõukogude armee päevil Afganistanis" [1]. 2017. aastal talibani kätte vangi langenud filmitegija Vahur Laiapea 2018. aastal ilmunud mälestused kannavad nime "Afganistani vang" [2].Head kuulamist!H.—————————[1] https://www.apollo.ee/voitlus-kahel-rindel.html[2] https://www.apollo.ee/e-raamat-afganistani-vang.html Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Möödunud aasta 16. märtsil, kui Kuku Raadio Tartu stuudio oli katkukartuses juba kinni pandud, salvestasime Mihkli kodus koos David Ilmariga Tähenduse teejuhtide 81. vestluse "Vaala valevus" [1], milles me rääkisime Herman Melville'i suurromaanist "Moby Dick". Vahepeal pidas David Ilmar sädeleva külalisloengu [2] mu "Moby Dickile" pühendatud kursusel "Ameerika majandusmudel" [3]. Selle aasta 4. märtsil olime siis lõpuks koos Tartu Kukus ning jutt läks taas liikuma "Moby Dickist", täpsemalt David Ilmari külalisloengu kesksest teesist, et Ameerika on ühtaegu nii protestantlik kui ka mittereligioosne maa.Kõigepealt rääkisimegi pisut reformatsioonist ja protestantismist ning jõudsime selle käigus paratamatult Max Weberi klassikalise teoseni "Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim" [4]. Protestantismist viis tee utilitarismi kaudu ratsionalismi, mille üheks õieks võib pidada nüüdisaegset tehnokraatiat [5].Kui vestlusele vaadata teise kandi pealt, siis algas see "Moby Dickist" ning lõppes pärast vahepeatust "Vendade Karamazovite" juures lühikese aruteluga Jaan Krossi romaanist "Kolme katku vahel".Jutuajamise käigus selgus (102. minut), et David Ilmari ema tõlgib seda raamatut praegu inglise keelde. See on eesti haritlase kujunemislugu: lugu sellest, kuidas kasvada olukorras, kus riigivõim on kasvamise raskeks teinud — vähemalt nii sain David Ilmari lühikesest sisukokkuvõttest aru mina, kes ma ei ole seda raamatut veel lugenud.Probleemistik tundub igatahes olevat väga ajakohane.Head uudistamist!H.P.S. Sellest jutuajamisest jäi mull meelde David Ilmari väide, et Ameerika Ühendriigid on sündinud valgustusajastu kõrgpunktis. Seda võib olla praegu kasulik meeles pidada.————————————[1] https://www.youtube.com/watch?v=INC_k1Q80dQ&list=PLhpEK-_b7mfHDxAx9Oncmkc556IRanB9n&index=82[2] https://www.youtube.com/watch?v=i3W0KyGdLF4&list=PLhpEK-_b7mfG55Li62uBEkM5lPyy101gh&index=5[3] https://www.youtube.com/playlist?list=PLhpEK-_b7mfG55Li62uBEkM5lPyy101gh[4] https://www.apollo.ee/protestantlik-eetika-ja-kapitalismi-vaim.html[5] https://www.youtube.com/watch?v=-c162ErHYbA&list=PLhpEK-_b7mfG55Li62uBEkM5lPyy101gh&index=9&t=1965s Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

1926. aasta septembris leidis pensionil raudteetööline Schneebergi äärselt vaateplatvormilt härrasmehe enesetaputunnustega laiba. Surnud mehe taskus oli hüvastijätukiri, milles dr Kammerer palus, et tema surnukeha ei viidaks koju, vaid otseteed lahkamisele. Sel kombel saaks veel lahkununagi teadusele kasulik olla.Nii lõppes 20. sajandi ühe silmapaistvama lamarkistliku bioloogi Paul Kammereri elu, nii algab Arthur Koestleri raamat "The Case of the Midwife Toad" [1]. "Köidikkonna juhtum" on suurepärane intellektuaalne põnevusromaan kaasaegse evolutsiooniteooria sünniloost, kus seisid vastamisi lamarkistid ja neodarvinistid. Esimesed väitsid, et organismide eluajal omandatud tunnused on pärandatavad, teiste arvates olid evolutsiooni kaheks sambaks juhuslikud geenimutatsioonid ja looduslik valik. Kammereri kuulsad eksperimendid salamandrite ja sellesama köidikkonnaga valmistasid neodarvinistidele palju peavalu ning lõpuks süüdistati teda katsetulemuste võltsimises. Mõned nädalad peale kõnealuseid süüdistusi võttis Kammerer endalt elu.4. märtsil Tartus salvestatud saates vestlesin ma Mihkel Kunnuse ja Andres Kurismaaga Koestleri raamatust, lamarkismist, neodarvinismist ja paljudest muudest asjadest. See vestlus on orgaaniliselt seotud Tähenduse teejuhtide 83. vestlusringiga "Bioloogia armuke", [2] kus mu vestluskaaslasteks olid Kalevi Kull ja Toivo Maimets ning me rääkisime lamarkismi tagastulekust epigeneetika sildi all.Minu arvates on mõlemad vestlused tõesti väga põnevad.Head nädalavahetust!H.———————————[1] https://www.amazon.com/Case-Midwife-Toad-Arthur-Koestler/dp/1939438454/ref=sr_1_1?dchild=1&keywords=Koestler+midwife+toad&qid=1615020112&sr=8-1[2] https://www.youtube.com/watch?v=t6yOUzoHIUk&list=PLhpEK-_b7mfHDxAx9Oncmkc556IRanB9n&index=84 Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Täna vestlesime koos Alari ja Henriga Šveitsi antropoloogi Jeremy Narby [1] raamatust "Kosmiline siug" [2].Narby endaga oli mul pikem intervjuu Tähenduse teejuhtide viiendas numbris [3].Meie jutuajamisest lipsasid läbi õige mitme raamatu ja filmi nimed. Minu konspekti said neist kirja järgmised:1. Michael Harner, "Šamaani tee" [4].2. Monica Gagliano, "Thus Spoke the Plant" [5].3. Louie Schwartzbergi dokumentaalfilm, "Fantastic Fungi" [6].4. Gordon Wasson, "The Road to Eleusis" [7].5. Roger Wals; Charles S. Grog (toim.), "Kõrgem tarkus" [8].6. Ralph Metzner, "Alkeemiline kaemus" [9].7. Ralph Metzner, "Meeleruum ja ajavoog" [10].8. Ken Wilber, "Kõiksuse lühilugu" [11].9. Ken Wilber, "Arm ja meelekindlus" [12].10. Fritz Riemann, "Hirmu põhivormid" [13].11. Fritz Riemann, "Astroloogia on eluabi õpetus" [14].12. Fritz Riemann, "Vananemise kunst" [15].13. Undo Uus, "Blindness of Modern Science" [16].14. Charles T. Tart, "Teadvuse seisundid" [17] 15. Ram Das, "Still Here" [18].16. Ram Das, "Be Here Now" [19].17. Wilhelm Reich, "The Mass Psychology of Fascism" [20]18. Roberto Assagioli, "Transpersonaalne areng" [21].Siin peaks nüüd olema lugemist õige mitmeks õhtupoolikuks.H.————————[1] https://www.youtube.com/watch?v=_RlivUUAztE&list=PLhpEK-_b7mfHV67I6wxQvcb1n1UOqIY7T&index=12[2] https://www.rahvaraamat.ee/p/kosmiline-siug-dna-ja-teadmiste-l%C3%A4tted/1029613/en?isbn=9789949959389&fbclid=IwAR1P3SNCdvnolG5sRwA2YJKGXORlS9UgEK4Mrb71gfT3WKq_9kqxWyrTv08&gclid=Cj0KCQiA4feBBhC9ARIsABp_nbVBSaSWNCNBVCdnyoPxuXNYnNby48SMQJXZ8PChp68ykGRTnMBXq0MaAvWYEALw_wcB[3] https://teejuhid.postimees.ee/7160703/epistemoloogiline-vahejuhtum-belgia-politseiga[4] https://www.apollo.ee/samaani-tee.html[5] https://www.amazon.com/Thus-Spoke-Plant-Groundbreaking-Discoveries-ebook/dp/B079WL73XL/ref=tmm_kin_swatch_0?_encoding=UTF8&qid=1614693473&sr=8-1[6] https://www.amazon.com/s?k=fantastic+fungi&crid=ZQ5UI3EDLKIH&sprefix=Fantastic+fungi%2Caudible%2C243&ref=nb_sb_ss_fb_1_15_ts-doa-p[7] https://www.amazon.com/Road-Eleusis-Unveiling-Secret-Mysteries/dp/1556437528/ref=sr_1_1?crid=2MOQSN965DJ3R&dchild=1&keywords=gordon+wasson&qid=1614695457&sprefix=Gordon+Wasson%2Caps%2C257&sr=8-1[8] https://www.apollo.ee/korgem-tarkus.html[9] https://www.transpersonaalne.ee/toode/ralph-metzner-alkeemiline-kaemus-hingetarkuse-kasutamine-tervendamiseks-ja-juhiste-saamiseks-2012/[10] https://www.transpersonaalne.ee/toode/ralph-metzner-meeleruum-ja-ajavoog-teadvusseisundite-moistmine-ja-oskus-neid-kasutada-2012/[11] https://www.transpersonaalne.ee/toode/ken-wilber-koiksuse-luhilugu-2013/[12] https://www.apollo.ee/arm-ja-meelekindlus.html[13] https://www.apollo.ee/hirmu-pohivormid.html[14] https://www.apollo.ee/astroloogia-on-eluabi-opetus.html[15] https://www.apollo.ee/vananemise-kunst.html[16] https://www.raamatukoi.ee/blindness-of-modern-science[17] https://www.apollo.ee/teadvuse-seisundid.html[18] https://www.amazon.com/Still-Here-Embracing-Aging-Changing-ebook/dp/B00FPWS4ZG/ref=tmm_kin_swatch_0?_encoding=UTF8&qid=1614698143&sr=8-1[19] https://www.amazon.com/Here-Now-Enhanced-Ram-Dass-ebook/dp/B005R9HK8O/ref=tmm_kin_swatch_0?_encoding=UTF8&qid=1614698228&sr=8-1[20] https://www.amazon.com/Mass-Psychology-Fascism-Third-ebook/dp/B00DFFLD62/ref=tmm_kin_swatch_0?_encoding=UTF8&qid=1614698387&sr=8-3[21] https://www.transpersonaalne.ee/toode/roberto-assagioli-transpersonaalne-areng-2016/ Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Kui Augustinus argumenteerib skeptikute vastu, siis ta jõuab üllatavalt lähedale sellele, millest räägib tuhat aastat hiljem Descartes. "Cogito ergo sum" on olemas ligikaudu samal kujul tema skeptikute vastu kirjutatud töödes. Ei ole võimalik isegi kahelda, kui samal ajal ei olda ise olemas. Ma ei saa kahelda selles, et ma kahtlen. Augustinust võib seega pidada uusaegse subjektivismi teerajajaks. Ta võtab subjektivismist selle, mis justkui võimaldaks tõsikindlat kõigutamatut teadmist. See on argument õige usu kaitseks, skeptikute vastu. Descartes'il [1] funktsioneerib see samamoodi," pajatas Jaan Kivistik Tähenduse teejuhtide 111. vestlusringis (25. minut).Kui Jaan viimati stuudios käis [2], tuli meil jutuks samuti Descartes, kuigi tookord alustasime E. A. Burtti raamatust "The Metaphysical Foundations of Modern Science" [3]. Seekord oli Jaani vestluskaaslaseks Rauno Alliksaar ning me rääkisime "kristluse süngest geeniusest" [4] Hippo piiskopist Augustinusest, keda Jaani sõnul võib pidada siis ka Descartes'i teerajajaks.Head kuulamist!H.—————————————[1] https://www.youtube.com/watch?v=q5LhpU5FXIg&list=PLhpEK-_b7mfEZewcMIkmOIw58GLLPo65l&index=15[2] https://www.youtube.com/watch?v=-eztWYMbBzU&list=PLhpEK-_b7mfHDxAx9Oncmkc556IRanB9n&index=87[3] https://www.amazon.com/Metaphysical-Foundations-Modern-Science-ebook/dp/B00A73FD20/ref=sr_1_3?dchild=1&keywords=E.A.+Burtt&qid=1614407620&sr=8-3[4] https://www.amazon.com/History-Christianity-Paul-Johnson-ebook/dp/B006YDFXQI/ref=sr_1_1?crid=1867BOXB4EPHQ&dchild=1&keywords=paul+johnson+history+of+christianity&qid=1614408334&sprefix=Paul+Johnson+History+of+%2Caps%2C605&sr=8-1 Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja," ütleb Johannase evangeeliumi 12. peatüki 24. salm, mille Dostojevski valis "Vendade Karamazovite" juhtmõtteks.Mida tähendab see salm ja milline on selle seos "Karamazovitega"? Nendest küsimustest üritasimegi täna Arne ja Tauriga sotti saada.Head õhtut!H. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Meie põhiülesanne on välja kannatada pinge nende vastandite vahel. Need on ida ja lääs (nagu neid alguses mõisteti) või romantism ja valgustus või ka põhi ja lõuna. Üldisemalt, akadeemilises võtmes ütleksin praegu: rangus ja kujutlusvõime — meie ülesanne on see pinge välja kannatada," ütleb Richard Tarnas ühes meie kanalil eksponeeritud videoklipis [1]."Dostojevski [2] annab mulle rohkem kui ükskõik milline teadlane, rohkem kui Gauss," olevat öelnud Albert Einstein [3]. Jaagu ja Taneliga reduktsionismist ja holismist peetud vestluse lõpus (105. minut) uurisingi ma mõlemalt stuudiokülaliselt, mida Einstein selle lausega mõelda võis. "Einstein on öelnud ka seda, et teadlasel ei ole halvemat omadust kui fantaasia puudus," kostis selle peale Jaak. "Võib-olla peab ta Gaussi all silmas mingeid konkreetseid matemaatilisi teadmisi, teisel pool on siis kunstiline ilmutus, mis võib fantaasiat rohkem stimuleerida. Seal on rohkem vabadust ja võimalusi, mida mööda edasi kulgeda," jätkas ta samas."Kunst mõjutabki inimest rohkem kui konkreetsed teadmised," sekundeeris talle Tanel (107. minut), "või sellised hästi lihtsad piiratud mehhanismid. Ta ongi selleks tehtud. See on tema olemus, ta on evolutsioneerunud selleks, et meid mõjutada. See on kõige efektiivsem viis seda teha."Tsiteeritud lõpuminutid võtavadki ligi kahetunnise jutuajamise tuuma kenasti kokku.Head kuulamist!H.—————————————[1] https://www.youtube.com/watch?v=u8qmythWrDs&list=PLhpEK-_b7mfHcnieHphuIr0G_cPk4ssFG&index=2[2] https://www.youtube.com/watch?v=ix6Xm_pj1Ak&list=PLhpEK-_b7mfHDxAx9Oncmkc556IRanB9n&index=106[3] https://www.amazon.com/Reason-Life-Believed-Einstein-Dostoevsky-ebook/dp/B01MRR1810 Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Ma olin oma karjääri alugses väga tagasihoidlik. Mul puudus loomupärane julgus emotsionaalseks avatuseks. Avanemine artistina võttis aega. Mus endas olid küll kõik tunded olemas, aga minu emotsionaalne väljendus ei jõudnud vaatajani. Ja ma elasin alguses seda väga üle, kui repetiitor või loominguline juht ütlesid, et tehniliselt on kõik väga hästi, aga tunderikkusest jääb puudu. Arusaamatus — kuidas see saab võimalik olla, kui sisimas ise kõiki tundeid tundsin? — haavas valusalt.Hiljem, ei teagi täpselt mis põhjusel, kas seoses täiskasvanumaks saamise või ühe loomingulise juhi juhendamisviisiga, hakkasin iseenesest teistmoodi tundma. Korraga avastasin vabaduse," räägib Age Oks oma möödunud aastal ilmunud kaunis elulooraamatus "Liblikalend" [1].Tähenduse teejuhtide 108. vestlusringis oli mul Age kõrval stuudios ka teine endine balletitantsija Robert Arold. Kahe artisti karjäärid olid paljuski erinevad, aga milleski ka sarnased. Tänases vestluses käis jutt ära mitmes kohas, ent lõpuks triivisime ikkagi kuidagi vabaduse juurde tagasi.Mulle endale haakub see jutuajamine kõige rohkem vast 70. saatega "Noodi kvaliteet" [2], kus mu saatekülalisteks olid Robert Jürjendal ja Aleksei Saks.Head kuulamist!H.————————————[1] https://www.apollo.ee/liblikalend.html[2] https://www.youtube.com/watch?v=u0g-LAtpN9o&list=PLhpEK-_b7mfHDxAx9Oncmkc556IRanB9n&index=70 Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Teiste ekstreemaladega ei kaasne vahetu füüsiline oht, vaid valu. Vaatame näiteks ühte ultramaratoni. Üleameerikalise Võidujooksu pikkus ületab 4800 kilomeetrit ja seda joostakse 64 päeva järjest.Jalgratturitel on sarnaseks jõuprooviks RAAM (Race Across America), kus läbitakse 4900 kilomeetrit läänerannikult idarannikule ja mis on tõenäoliselt maailma kõige pikem ja raskem jalgrattavõistlus. Sellel võidusõidul ei ole ametlikke puhkepause ning kell tiksub stardist finišini. Kes tahab võita, peab olema valmis väntama 24 tundi päevas üle mäekurude ja läbi kõrbete, jääkülmas vihmas ja põletavas kuumuses. Magamatus, pidev pingutus ja konkurentide surve võtavad võistlejatelt viimase välja.Samasuguse valuga peavad hakkama saama need, kes osalevad 220-kilomeetrilisel vahepuhkusteta Badwateri ultramaratonil, mille rada kulgeb California Surmaorus. See võistlus peetakse juulis, kui temperatuur võib küündida 54 kraadini Celsisuse järgi. Üks jooksjatest, Kirk Johnson, kutsus seda kogemust "portaaliks" teise sfääri: "Kui kuskil on koht, kus inimese füüsiline suutlikkus, aga ka selgitusvõime, mõistus ja teadus oma piiride vastu põrkuvad, siis on see seal. Badwater oli see paik, kus ma võisin uurida, mida me endast tegelikult kujutame, mis paneb meid liikuma ja mis sunnib meid peatuma. Võib-olla ei ole spirituaalsus päris see sõna, mida ma vajan, aga minus on piisavalt usklikku ja otsijat, et mõista... et kuskil on tee, mis viib mu eesriide taha ja võimaldab mul puudutada midagi, mis jääb minust väljapoole. Kohta, kus valu ja transtsendents on omavahel niivõrd läbi põimunud, et sel lihtsalt peab olema mingi tähendus," kirjutab Rupert Sheldrake veel seitset vaimset praktikat tutvustavas raamatus "Viisid, kuidas minna edasi" [1], mille esimene peatükk kannab pealkirja "Spordi spirituaalne pool".Spordi spirituaalne pool oli ka 107. vestluse lähtekohaks, kus mu jutukaaslasteks olid maratonijooksjad Raivo Alla ja Ülo Niinemets [2]. Raivo lõpetas möödunud aasta Eesti meistrivõistlustel kolmandana, Ülo viis samal võistlusel oma isikliku tippmargi alla kolme tunni.Vestluse pealkiri tuleb 103. minutilt: "[Wayne] Gretsky isa, kes teda treenis, kõige parem soovitus olevat talle olnud: "Liigu sinna, kuhu litter jõuab!" Mitte sinna, kus ta parasjagu on. See on kõige lühem imperatiiv."Head uudistamist!H.————————————[1] https://www.amazon.com/Ways-Beyond-Why-They-Work-ebook/dp/B07V39QLCG/ref=tmm_kin_swatch_0?_encoding=UTF8&qid=1612341156&sr=8-1[2] https://teejuhid.postimees.ee/7160717/ulo-niinemets-kas-puhtam-on-ka-jahedam Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Teadke, et see unistus, nagu teie seda nimetate, läheb tingimata täide, uskuge seda, kuid see ei lähe täide praegu, sest igal asjal on oma kord. See oleneb hingest, psühholoogiast. Selleks, et maailma uut moodi ümber teha, oleks tarvis, et inimesed ise pöörduksid psüühililiselt teisele teele. Enne seda, kui sa ise tõepoolest igale inimesele vennaks pole hakanud, üldist vendlust ei tule. Inimesed ei suuda kunagi mingit teadmist ega mingit kasu oma omandi ja oma õiguste vallas ilmsüütult üksteisega jagada. Ikka saab igaüks vähe, ja ikka nurisetakse, kadestatakse ja hävitatakse üksteist. Te küsite, millal seesinane täide läheb. See läheb täide, kuid inimeste üksiolemise ajajärk peab enne mööda saama," kirjutab Dostojevski "Vendades Karamazovites"."Ja mida me oma olemuse sügavusest siis leiame? Mida ma mõtlen „ülemineku all ühest maailmast teise?“ Kui me kaevame välja meie tsivilisatsiooni kõige sügavama kihini, leiame sealt loo, mütoloogia. See on seesama Inimsoo võidukäigu lugu, mida ma eelpool mainisin — see kujutab endast võrgustikku narratiividest, kokkulepetest ja sümbolitest, mis võtavad kokku selle, kuidas meie kultuur vastab elu kõige tähtsamatele küsimustele:Kes ma olen?Mis peitub sündmuste taga?Mis on elu mõte?Mis on inimloomus?Mis on püha?Kes me oleme üheskoos rahva või inimkonnana?Kust me tuleme ja kuhu me läheme? Ma üritan nüüd napilt sõnastada, kuidas meie kultuur nendele küsimustele vastab. Ma muidugi lihtsustan, tegelikkuses polnud meie maailmamüüt nii kõikvõimas isegi oma haripunktis möödunud sajandil. Kui teile jääb mulje, et paljud nendest vastustest on teadusele jalgu jäänud, siis nii see ongi: 19. ja 20. sajandi iganenud teadussaavutused vormivad siiani meie arusaamu sellest, mis on tõeline, võimalik ja elluviidav. Uus füüsika, uus bioloogia ja uus psühholoogia on alles praegu jõudmas meie tegevust juhtivatesse uskumustesse," sekundeerib talle Charles Eisenstein oma raamatus "The More Beautiful World Our Hearts Know Is Possible".Kevadhooaja avasaates tulid muuhulgas jutuks ka üksindusajastu edasised väljavaated.Head kuulamist-vaatamist!H. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Neljanda hooaja viimases vestlusringis olid mul külas Jaak Kikas ja Tanel Tammet. Jutt algas pihta vastandusest analoogne versus digitaalne ja liikus sealt edasi reaalsuse sügavamate kihtide poole. Oma saate aeg tehtud märkmetest loen, et "reaalsuse sügavamas kihis toimuvad matemaatilised protsessid".Head jõuluaega!H. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Hooaja viimasel salvestusel räägime sel aastal palju tähelepanu pälvinud vandenõuteooriatest. Eesmärgiks ei ole ühelgi neist pikemalt peatuda, vaid pigem küsida, millist rolli need kuulu- ja kõmujutud tänapäeva maailmas mängivad.Et arutelu liiga laiali ei valguks, olen võtnud vestluse lähtepunktiks Charles Eisensteini artikli "Conspiracy Myth"*.Peatse kohtumiseni!H.————————————* https://charleseisenstein.org/essays/the-conspiracy-myth/ Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

52. vestlusringis* rääkisime Mihhail Lotmani ja Aleksandra Murrega peredvižnkutest, 19. sajandi viimasel veerandil tegutsenud vene kunstnikerühmitusest.Täna tõmbasime fookuse koomale ja keskendusime seal ühele kunstnikule — Vassili Perovile — veel täpsemalt tema ühele teosele: 1878. aastal valminud maalile "Kristus Ketsemanis".Jaksu!H.———————————* https://www.youtube.com/watch?v=1CiKZg6vlEc&t=3666s Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Paar nädalat tagasi ilmus EBS-i raamatusarjas Poola filosoofi Leszek Kołakowski esseekogumik "Müüdi kohalolu". Möödnud reedel (11.12) sõitsime sel puhul Mihkliga Hendriku metsatallu, et asjast lähemat selgust saada. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Sarja 101. saates otsime Karli ja Kristjaniga paralleele surma ja sotsialistliku põllumajanduse vahel. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Tähenduse teejuhtide" 99. vestlusringi [1] lõpus hõiskasin ma uljalt välja, et juubelisaade on pühendatud "Vendadele Karamazovitele" ja stuudiokülalisteks on Mihkel Kunnus ja Mihhail Lotman. See pidi toimuma täpselt nädala pärast ehk siis 12. novembril.9. novembri hommikul sain ma aga terviseametist kõne [2], mis kõik need plaanid pea peale pööras. Kui ma lõpuks kodust välja pääsesin, oli olukord põhjalikult muutunud, sest selleks ajaks olid karantiinikutse saanud mitmed teised, kelle ma olin tahtnud stuudios juttu ajada. Seetõttu pidin saate teemat ja külalisi muutma paar-kolm korda kohe kindlasti.Lõpuks võtsin muretu hoiaku ja otsustasin jätta asja vürfli hooleks. Täring veeres nii, et möödunud reedel (4. detsembril) olid Kuku Raadio Tartu stuudios mu vestluspartneriteks Siim Lill ja Paavo Matsin ning me rääkisime Ernst Ennost [3].See mõte tekkis meil Siimuga tegelikult eelmise saate järgsel jätkujorutamisel hotell Lydia vestibüülis. Siim oli ka see, kes kutsus saatesse Paavo, ja see oli tal tõesti hea mõte.Pean tunnistama, et vürfel on targem kui mina, sest kokkuvõttes õnnestus see saade suurepäraselt. Ma sain vestluse käigus teada, et:1) Ernst Enno (1875—1934) oli üks Eesti vabariigi laiahaardelisematest kultuuritegelastest;2) Enno oli maailmavaatelt müstik [4] ja see ei aidanud kaasa tema läbisaamisele Friedebert Tuglasega;3) Enno kõige huvitavamad rajatagused paarikud on William Butler Yeats ja Eino Leino;4) 19. ja 20. sajandi vahetus oli Euroopa müstika tippaeg [5];5) Gustav Suits pidas Ennot dekadendiks;6) Teosoofia Ühing asutati 1875. aastal New Yorgis, selle tuntuimaks eestvedajaks oli Jelena Blavatskaja; 7) Eesti kirjanikest on teosoofilised ideed mõjutanud kõige rohkem Ernst Ennot;8) teosoofid üritasid omavahel klapitada ida ja lääne filosoofiat ning maailmataju ja näha elu tervikuna;9) Haljand Udam on öelnud: "Tõde on süsteemide vahel."10) Enno luules kohtuvad euroopalik sümbolism ja eest rahvaluule.Seda on minu jaoks ühe saate kohta päris palju.Tänan Paavot ja Siimu ning kõiki teisi, tänu kellele on ületatud oluline teetähis.Hardo———————————[1] https://www.youtube.com/watch?v=6epTzGUockc&t=6591s[2] https://teejuhid.postimees.ee/7114007/hardo-pajula-sonum-sobralt[3] https://www.youtube.com/watch?v=uORJCOIZ-yg[4] https://www.youtube.com/watch?v=nl536x57Q-I&list=PLhpEK-_b7mfH-lM3Mpqf2scPOVLJfI2ze&index=5[5] https://www.amazon.com/Immortalization-Commission-Science-Strange-Quest/dp/0374533237/ref=sr_1_1?crid=IP4HRG6A4CQS&dchild=1&keywords=john+gray+immortalization+commission&qid=1607435469&sprefix=John+Gray+immo%2Caps%2C294&sr=8-1 Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

See saade kasvas orgaaniliselt välja "Tähenduse teejuhtide" 92. vestlusringist*, kus mu stuudiokülalisteks olid Jaak Kikas ja Mihkel Kunnus ning jutt käis USA kvantfüüsikust David Bohmist.Pärast seda kirjutas mulle Jonas Nahkor, kes avaldas soovi rääkida Bohmi vestlustest Krishnamurtiga. Üheskoos leidsime, et kolmandaks osaliseks võiks olla Siim Lill.5. novembril võtsimegi selle vestluse linti.Vestluse pealkiri viitab selles kõneluses korduvalt esile kerkinud motiivile (nt 110. minut): "Tasub vaadata neid videosid, kus ta [Krishnamurti, H.] räägib. Tema kirglikkus ei ole akadeemiline kirglikkus, tema jaoks on tegemist hädaolukorraga. Ta ei suuda Bohmile selgeks teha, mida ta reaalselt tunneb. Ta näeb seda kobra seal toanurgas. See istub seal, on ohtlik ja me peame sellega kuidagi hakkama saama, aga me ei saa ja ta on jõuetu." Suur osa meie vestlusest keerleski ühes või teises vormis selle ümber, mida nurgas istuva maoga peale hakata.Head uudistamist!H._________________* https://www.youtube.com/watch?v=j3fKviVYpYE&list=PLhpEK-_b7mfH-lM3Mpqf2scPOVLJfI2ze&index=11 Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Tähenduse teejuhtide" 84. vestlusringis "Paradigma nihe" olid mul külas Aapo Pukk ja Meego Remmel ning me rääkisime Caravaggio kuulsast maalist "Pöördumine teel Damaskusesse".Jutt klappis hästi ja pärast saadet otsustasime maalikunstist koos edasi rääkida. Meie teise keskustelu teemaks valis Meego El Greco. Temast me siis täna räägimegi.Peatse kuulmiseni!H. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Loomulikult kerkivad meie ette rasked probleemid, kui me teeme näo, et me kujutame endast vaid masinaid ning meie teadvus pole midagi erinevat algoritmist. See tekitab ületamatuid probleeme, sest see on nii ilmselgelt vale ja piiratud arusaam. Kui me võtame omaks pisut küpsema käsituse ja jätame mehhanitsistliku maailmavaate maha, saame minu arvates paremini aru ka sellest, et me sõltume täiesti elusloodusest ja oleme ühtlasi osa sellest," kõneles Rupert Sheldrake selle aasta aprillis EBS-i korraldatud loengul "Looduse tagasitulek" [1]."Üksi ei ole võimalik terve olla," sekundeerib talle Charles Eisenstein [2], "sest tervis sõltub meie suhtest teiste inimeste ja muude organismidega. Tervise taga on ulatuslik suhetevõrgustik. Kui loodus on haige, ei saa meie liik olla terve. Me oleme jõudnud ajastuvahetuse künnisele. Käimas on meie ajastu suurim revolutsioon. On aeg mõista, et me ei ole siin üksi ja me ei eksisteeri lahus üksteisest, bakteritest, ülejäänud maailmast ja lõpuks ka mitte kosmosest. Kui me sellest aru saame, muutub kõik."Mõlemad mõtlejad [3] on seisukohal, et me peaksime loobuma reduktsionistlikest liialdustest [4] ja liikuma terviklikuma elukäsituse poole. Eisensteini sõnul tähendab see meie baasmütoloogia väljavahetamist. "Mütoloogia" ei tähenda selles kontekstis aga mitte mõnda kangelasmuistendit, vaid meie "loogika vundamenti" [5]. Sheldrake peab meie ajastu põhiküsimuseks mehhanitsisliku ja romantilise looduskäsituse taasühendamist ja -lepitamist [6]. Ta on oma erinevates raamatutes ja ülesastumites pööranud tähelepanu kolmele suundumusele, mis meid praegu tasapisi looduse taashingestamise poole kannavad:1. Välja kontsepti areng nüüdisaegses füüsikas.2. Teadvusuuringud psühholoogias.3. Paenteistlik pööre teoloogias.29. oktoobril tulid minuga Kuku Raadio Tartu stuudiosse neist esimesel teemal rääkima füüsik Jaak Kikas ja kunstnik Peeter Laurits. See oli väga huvitav vestlus. Kuivõrd ma ei ole seda veel jõudnud uuesti läbi kuulata, siis hakka ma siin praegu midagi pikemalt seletama. Küll tahaksin aga tähelepanu juhtida ühele minu jaoks eriti mõtlemapanevale lõigule sellest ligi kahetunnisest vestlusest. 75. minutil viisin ma jutu ühele eravestlusele Sheldrake'iga, mis algas mu küsimusega: "Te ei usu, et looduse raamat on kirjutatud matemaatika keeles, ega ju?" — "Ei, ma arvan, et looduse raamat on kirjutatud vormide keeles," vastas ta seepeale. Mina uurisin siis jälle edasi, et kas need vormid pole mitte matemaatiliselt kirjeldatavad. "Lihtsamad on," vastas Sheldrake ja jätkas, "vaata neid puid seal. Mitte ühegi jaoks neist ei ole matemaatilist valemit, ja kui olekski, mis mõte sel oleks?" See lükkas käima arutelu, mis päädis minu jaoks Jaagu tsiteeritud John von Neumanni [7] mõttekäiguga (80. minut). "Temal oli selline arvamus," rääkis Jaak, "et piisavalt keerulised süsteemid või struktuurid võivad osutuda iseenda kõige lihtsamaks kirjelduseks."Kui ma olen selle jutuajamise uuesti täies mahus tähelepanelikult läbi kuulanud, siis kirjutan siia veel paar rida juurde.Head nädalavahetust!H.——————————[1] https://www.youtube.com/watch?v=XHhQJ4gRq6s&list=PLhpEK-_b7mfGsQNoc9wM4EEZJyxb8U7cd&index=28[2] https://teejuhid.postimees.ee/7092425/charles-eisenstein-uksi-pole-voimalik-terve-olla[3] https://charleseisenstein.org/podcasts/new-and-ancient-story-podcast/in-conversation-with-rupert-sheldrake/[4] https://www.youtube.com/watch?v=_YjvFLKp3Vc&list=PLhpEK-_b7mfFl8nyyY3yK1ML4wu0ot8H4&index=10[5] https://www.youtube.com/watch?v=-dP2VoY5Olk&t=2484s (33. minut)[6] https://www.youtube.com/watch?v=0lE8JavQPCI&list=PLhpEK-_b7mfGsQNoc9wM4EEZJyxb8U7cd&index=21[7] https://en.wikipedia.org/wiki/John_von_Neumann Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Tänases saates pöördume tagasi ainese juurde, mis tuli jutuks 42. vestlusringis koos Toivo Pilli ja Joosep Tammoga. Vahepeal on teema paraku päevakajalisemaks muutunud.H. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Selles saates on plaanis rääkida rahva naerutamisest, eriti sellest, kuidas seda teevad britid.Vestluse lähtekohaks on Ingomari lavastatud lustmäng "Mitte praegu, kallis", mille autoriteks on Briti näitekirjanikud Ray Cooney ja John Chapman ning milles üht peaosa mängis Märt. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

See vestlus on pühendatud tšehhi päritoluga USA psühhiaatrile Stan Grofile."Me vajame väga erinevat lähenemisviisi. Pelk sümptomite ravi või nende mahasurumine on väga vilets ravimeetod. Kui me ei küsi, miks haigus tekkinud on ja ei lähe selle algpõhjuste juurde, ei uuri seda etioloogilselt, siis on see sama hea kui katta palavikuga haiglasse tulnud inimene jääga. See oleks aga väga hoolimatu suhtumine, sest nii võiks meil märkamata jääda mõni eluohtlik infektsioon või haigusetekitaja," selgitab Grof seltsi YouTube'i kanalil olevas videos "Meditsiinis kasutatakse haigustunnuste mahasurumist kahel juhul".Stanislav Grofi pleilist* on meie kanalil alates selle aasta veebruarist.Otsesaade algab neljapäeval 10. septembril kell 13.15.Head uudistamist!H.-----------------------* https://www.youtube.com/playlist?list=PLhpEK-_b7mfHQl6nbDthnn-SbK6vnRwCG Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Selle vestluse lähtepunktiks oli Charles Eisensteini essee "Kroonimine" [1], mille eestikeelne tõlge jõuab peagi seltsi koduleheküljele.Charles Eisensteini klipp "Üheski meie vastuses koroonaviirusele ei ole midagi uut" [2] on meie Piljardinurga [3] teine video. "Üheski meie vastuses koroonaviirusele ei ole midagi uut, nad kõik kujutavad endast vaid varasemate trendide võimendatud vorme... Kõik need suundumused olid juba ammu olemas ja praegu on meil aeg endalt küsida: kas me tahame, et need jätkuksid? Eriti nüüd, kus me oleme näinud, kuhu loetletud trendid meid oma äärmuslikes vormides viivad. Ma loodan, et me vastame eitavalt. Me ei taha ohverdada riski minimeerimise pühale üritusele kõike, mis meil on. Võib-olla me oleme siiski valmis natuke rohkem ohtusid taluma? Leppima sellega, et surm on elu osa ja lükkama tagasi režiimi, mis püüab kõiki muutujaid kontrollides riskist lahti saada. Lükkama tagasi režiimi, mis tahab meid kaitsta maailma ja üksteise eest ja tekitab seega olukorra, kus me surma edasilükkamise nimel elust vabatahtlikult lahti ütleme," kõneleb Eisenstein.Head kuulamist!H.--------------------[1] https://charleseisenstein.org/essays/the-coronation/[2] https://www.youtube.com/watch?v=5VCBxtrS0_Y&list=PLhpEK-_b7mfHBFSgRIwNOgPtZNzjHZmFx&index=2[3] https://www.youtube.com/playlist?list=PLhpEK-_b7mfHBFSgRIwNOgPtZNzjHZmFx Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

25. augustil salvestatud saate lähtekohaks oli Ameerika füüsikust David Bohmist (1917–1992) valminud dokumentaalfilm "Infinite potential"*. Sealt läks jutt peagi kvantfüüsikale laiemalt. Nagu Jaak veidi hiljem oma Facebooki postituses kirjutas, jõudsime lõpuks lohutava tõdemuseni, et kvantmehaanikaga on rakustes olnud meist palju targemadki inimesed.Head kuulamist!H.-------------------------* https://www.youtube.com/watch?v=XDpurdHKpb8&t=3195s Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

25. augustil salvestatud saates oli jutuks saksa kirjaniku ja filosoofi Johann Gottfried Herderi (1744–1803) eelmisel aastal eesti keeles ilmunud suurteos "Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast"*, millele kirjutas põhjaliku saatesõna Eva Piirimäe.Head kuulamist!H.-----------------------* https://www.apollo.ee/motteid-inimkonna-ajaloo-filosoofiast.html Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Selle vestluse lähtekohaks oli Tiidu raamat "Palveränd"*, mis räägib esimesest ristiretkest (1096–1099), sealt kandus jutt muidugi ristisõdadele ja õhtumaa ajaloole laiemalt. Jutuajamise lõpupoole (86. minut) jõudsime küsimuseni, kas selle verise ettevõtmise taga oli Kristus või antikristus. Täit selgust me selles päevakorrapunktis ei saavutanudki, aga see keskustelu ise oli minu jaoks väga huvitav.Head kuulamist!H.--------------------* https://www.apollo.ee/e-raamat-palverand.html Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Mis mind tema [Uku Masingu, H.P.] juures eriti köitis või paelus?" küsib Siiri Sisask endalt Postimehele antud intervjuus [1]. "Just seesama "kuristi kohal" mentaliteet," saame kohe teada ka vastuse.Kuristist kujunes meie kolmekõne keskne kujund. "Kurist on seesama metafüüsiline Abgrund, millest räägib Heidegger," haakus teemaga Ahto (18. minut). "See kurist on aga ka kogu lääne tsivilisatsioon. Masing räägib siin inimestest, kes tahaks kuristiku üle mõõta, panna paika koordinaadid, uurida, kas me saame paadiga teisele kaldale jne. See kurist, see lahutav osa, on võõras ja Masing tahab sellest üle, välja ja minema saada. Ta on võib-olla ainus eesti keelt kõnelev inimene, kes on vaadanud õhtumaisele tsivilisatsioonile ja metafüüsikale otse silma, uurinud seda, mis paneb lääne tiksuma. See on nagu tühjusesse vaatamine... Minu jaoks seisneb Masingu väärtus selles, et ta näeb seda kuristikku. Talle ei meeldi see. Siin on ta samal kaldal Heideggeriga, kes tahtis sealt ära hüpata, kes arvas, et need 2500 aastat Anaximandrosest kuni tänaseni on läbi tiksunud ja midagi head sellest enam ei tule."Kuivõrd Ahto oli veidi varem (15. minut) teinud juttu Masingu luule šamanistlikust biidist, siis uurisin ma Siiri käest (21. minut), mida tema sellest mõttest arvab. "Oleneb muidugi sellest, mida me šamanismi all mõistame. Kuivõrd ta oli uurinud sumeri ajalugu ja keelt, indiaani ning polüneesia keeli, siis oli ta ennast ajaloo põhjamaastikku väga tugevalt sisse kujustanud," vastas Siiri, "ja saanud sealt kätte selle, mis oli oma sünnihetkel õrn, hell ja hõrk. Ta oli sellega kokku puutunud, mida ta taga igatses. Ta ihkas seda, mis jäi teisele poole kuristit. Kohati laulab ta sellele lausa itkulaulu. See võib olla küll mingi šamanismi vorm. Vanad kultuurid elasid loodusega väga ehedalt koos, teisiti need asjad ei käinudki. Selles mõttes kandis ta muidugi seda mõttemeelt. Ma olen seda tundnud ka muusikas, see loits või mana on seal väga tugevalt sees."Šamanistliku ja moodsa lääne elutunnetuse kõrvutus viis mu mõtted sõnadele, mida ma kuulsin "Tähenduse teejuhtide" 87. saates [2], kus mu vestluskaaslasteks olid Jaan Kivistik ja Piret Kuusk ning jutt käis nüüdisaegse filosoofia rajajast Réne Descartes'ist. "Uue teaduse alguses seisab Descartes oma maksiimiga "Cogito ergo sum". Vahetu, antu on ainult mõistus ja ei mitte midagi muud, kõik muu on selle lähteolukorra suhtes teisejärguline. Niimoodi osutub uusaegne teadus Descartes'i nõelaotsast paisuvaks mulliks või mõtteloominguks," selgitas Jaan (36. minut).Lääne filosoofia kartesiaanliku revolutsiooni kolmandaks elemendiks oli skeptitsismi ja matemaatika kõrval tõsikindlus teadvusel "mina" olemasolus. Pärast Descartes'i saab teadlikust "minast" meie kõikide teadmiste nurgakivi. Masingu arvates on see aga võrdlemisi kipakas. "Sellest lausest [Cogito ergo sum, H.P.] ei saa järgneda "mina" eksistentsi kohta rohkem kui, et see, kes mõtleb endast kui "minast", sellel on see "mina", see on see "mina". Ei järgne eluilmaski, et "mina" füüsilispsüühhiline kandja, ta substraat eksisteeriks," kirjutab Masing oma raamatus "Keelest ja meelest" [3]. Kui see nii oleks, arutleb ta samas edasi, siis järelduks sellest, et "need elusolendid, kes iial kuidagi ei lausu "mina mõtlen", ei eksisteeri üldse" (või on nad teadvusetud masinad).Descartes'i teisest põhioletusest, mille järgi füüsiline universum kujutas endast atomistlikku süsteemi, mida valitses väike arv mehaanilisi seadusi, sai uusaja teaduse teenäitaja. Viimasel ajal on järjest sagedamini kuulda, et kriis, milles me end praegu leiame, on kõige sügavamal tasandil kartesiaanliku paradigma kriis. "Uusaja jätkudes liiguti tsivilisatsiooni, milles religiooni rolli võttis enda kanda teadus," selgitab meie tupiku tagamaid USA kultuuriloolane Richard Tarnas [4], "mis muutus mingis mõttes uueks usuks; usuks moodsa inimese mõistusesse, mille sära võib tõusta maailma kohale ning mis valgustab kõike otsekui päike... Kuid see erakordne enesekindlus, see vägev valgustav usku moodsasse mõistusesse tõi kaasa varju, nii nagu see juhtub igasuguse valgusega, ja sedapuhku oli see vari kõrkus, liialdatud kindlustunne, ülalt alla vaatav hoiak ja suurelisus, mis lõikas end ära nendest teadmise allikatest, mida teised kultuurid ja teised ajastud olid ammutanud ja austanud, et nad saaksid reaalsusele ausalt otsa vaadata."Me oleme kuristi kohal ja sedamööda, kuidas Masingu luule aitab meil seal orienteeruda, täidab ta vahest olulisematki rolli kui järjest kakofoonilisem ekspertide koor, kelle hoolde me oma elud oleme usaldanud.Head kuulamist!Hardo------------[1] https://kultuur.postimees.ee/3766257/...[2] https://www.youtube.com/watch?v=-eztW...[3] https://www.rahvaraamat.ee/p/e-raamat...[4] https://www.youtube.com/watch?v=2qPIn... Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"1938. aastal ilmusid Nõukogude Liidus kolm romaani, milles kujutati, kuidas Moskvat külastab üleloomulik olevus," kõneleb oma väga põnevas loengus "Meistrist ja Margaritast" vene poeet ja kirjanduskriitik Dmitri Bõkov [1]. Esimeseks nendest oli muidugi Bulgakovi "Meister ja Margarita" ise. Ülejäänud kaks olid Leonid Leonovi "Püramiid" ja Lazar Lagini "Vanake Hottabõtš".Bõkovi sõnul püüavad kõik kolm eelnimetatud teost mõtestada stalinliku terrori irratsionaalset alget. "Stalinlikke repressioone ei ole võimalik loogiliselt põhjendada," räägib Bõkov. Tema sõnul oli 1937. aasta terroripuhang elektrilöök, mis hävitas juba eos igasuguse vastupanu režiimile, veelgi olulisem on aga see, et "repressioonid sundisid hüsteerikasse aetud inimesi sammu pidama industrialiseerimiskampaania hullumeelse tempoga". Maa elas sõja ootuses ning see keeras üleüldisele neuroosile veel paar vinti peale. "Stalinlik terror viib elanikkonna erilisse ioniseeritud seisundisse," selgitab Bõkov. Hüsteeriasse aetud inimesed nõuavad mahalaskmisi, peavad katkematult koosolekuid, valivad esindajaid, koostavad pöördumisi, ja mis põhiline: töötavad palavikuliselt režiimi hüvanguks. "See on väga plastne ühiskond, sellest võib voolida peaaegu ükskõik mida," räägib Bõkov. Asi on aga selles, et ükski ühiskond ei püsi selles seisundis väga kaua, ühel hetkel saab jõud otsa, emotsioonid kuhtuvad. "Selline irratsionaalne olukord vajab põhjendust ning seetõttu külastavadki Moskvat 1938. aastal kolm üleloomulikku olevust," jätkab Bõkov.Jaani ja Robertiga salvestatud jutuajamise lähtepunktiks ei olnud aga mitte "Vanake Hottabõtš", vaid 2015. aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaadi Svetlana Aleksijevitši raamat "Tšernobõli palve" [2]. 1997. aastal ilmunud teosel on muret tekitav alapealkiri: "Tuleviku kroonika". "Nüüd ei suuda me enam Tšehhovi kangelaste kombel uskuda, et saja aasta pärast on inimene kaunis ja et elu on siis ilus," ütleb autor selgituseks.Vestluse viimase veerandi alguses meenus mulle eelpool mainitud Bõkovi loeng. Jaan oli nimelt saate alguses (3. minut) öelnud, et tema Kurtšatovi instituudis kirjutatud doktoritöö oli plasmafüüsikast. Plasma on sõnaraamatu andmetel ioniseerunud gaas ja nii see sild siis tekkiski. Vestluse 89. minutil küsisin ma oma jutukaaslastelt, kas nemad nägid ka meie koroonakevades elanikkonna ioniseerimise elemente. "Keemilised reaktsioonid jagunevad kolmeks," alustas Jaan kaugelt pihta, "monomolekulaarsed, bimolekulaarsed ja trimolekulaarsed." Valdavalt olevat kõik keemilised reaktsioonid oma olemuselt bimolekulaarsed. Miks nii? "Vastus on lihtne," selgitas Jaan (92. minut), "kõik õhus liikuvad molekulid on väikesed ja nende vahel on suur vahemaa, mistõttu neil on raske üksteisele pihta saada." Tõenäosus, et ühes kohas saavad korraga kokku kolm molekuli on veel väiksem. Praktikas esinevad trimolekulaarsed reaktsioonid kujutavat endast seetõttu mitmesuguseid rekombineerumisi. "Tuleleegis tekivad näiteks vabad radikaalid," selgitas Jaan, "huumlahenduslambis, kus on ka ioniseeritud gaas, tekib kiirgus sellest, et kaks iooni saavad kokku ja selle käigus eraldub energia. Siin on probleem selles, et kaks iooni saavad kokku, aga nad ei saa oma energiat kuhugi visata... Seetõttu on neil sinna lisaks vaja kolmandat neutraalset aatomit, kellele kokkusaamisel eralduv energia ära anda."Edasi arutles Jaan selle üle, kuidas näeks analoogiline protsesse välja inimühiskonnas (95. minut). "Kui kaks ärevil ja ergastatud inimest saavad kokku, siis viskavad nad oma energia kolmandale, nii et see lahkub sealt samasuguses seisundis.""See ei pruugi olla iseenesest tingimata negatiivne," võttis siin sõnajärje üle Robert, "laulva revolutsiooni ajal oli olukord enam-vähem samasugune." Paralleel laulva revolutsiooniga viis mu mõtted omakorda Charles Eisensteini [3] suurepärasele artiklile "Kroonimine" [4]. Eisensteini sõnul rajaneb meie ülemaailmne varisemisohus tsivilisatsioon teaduslikust revolutsioonist alguse saanud kontrolli-ideoloogial, mille vundamendiks on eraldatuse müüt [5]. "Hirm koos sõltuvuse, depressiooni ja hulga füüsiliste hädadega õitseb eraldatuse ja trauma maastikul," kirjutab ta, "hirm üksiolemise eest on ürgne ning kaasaegne ühiskond on meie üksindust üha enam suurendanud. Kuid käes on taasühinemise aeg."Koroonakriis kui inimsoo laulev revolutsioon? See on üks võimalus, kuidas õuest toimuvast aru saada. Igasugusest revolutsioonist – olgu see kasvõi laulev – terve nahaga läbitulekuks on vaja imet, ent vähemalt ühest oleme meie siin juba osa saanud.H.-------------------------[1] https://www.youtube.com/watch?v=IMK6E0VMprI&t=470s[2] https://www.apollo.ee/tsernoboli-palve.html[3] https://www.youtube.com/watch?v=5VCBxtrS0_Y&list=PLhpEK-_b7mfHBFSgRIwNOgPtZNzjHZmFx&index=2[4] https://charleseisenstein.org/essays/the-coronation/[5] https://epl.delfi.ee/arvamus/hardo-pajula-ukski-ismi-opik-meid-praegusest-puntrast-ei-paasta?id=90393403 Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Selle saate lähtekohaks oli E. A. Burtti 1924. aastal ilmunud raamat "Moodsa teaduse metafüüsilised alused" [1]. Nagu ikka osutus ka see teos pigem hüppelauaks vestlusesse, mille kõige meeldejäävamad kohad on minu jaoks seotud nüüdisaegse filosoofia rajaja René Descartes'iga.Burttini jõudsin ma Rupert Sheldrake'i "Dogmadeta teaduse" vahendusel. Viimati nimetatud raamatule oli pühendatud "Tähenduse teejuhtide" 55. vestlusring [2] "Kaasaegne ketser", kus mu stuudiokülalisteks olid Toomas Paul ja Tarmo Soomere.Eessõna alguses kirjutab Burtt: "Teemaderingi, millega see raamat tegeleb, tutvustan ma piisava põhjalikkusega esimeses peatükis. Olgu siinkohal vaid lisatud, et ma pöörasin oma tähelepanu nendele põhjapanevatele probleemidele pärast seda, kui ma olin võtnud endale vastutuse lugeda Columbia ülikoolis edasijõudnutele kursust Briti filosoofia ajaloost. Kui ma olin mõnda aega klassikaliste inglise mõtlejatega intensiivselt tegelenud, jõudsin ma järeldusele, et keegi ei saa nende teoste alusmotiividest aru enne, kui ta on igakülgselt tundma õppinud selle inglise mõtleja filosoofiat, kelle mõjuvõimu uusajale võib võrrelda üksnes Aristotelese omaga hiliskeskajal – ma räägin siin Sir Isaac Newtonist."Pärast ligi kahekümneminutilist sissejuhatust küsisingi ma kõigepealt Piretilt, kas ta nõustub Burtti hinnanguga Newtonile. "Jah, kindlasti," vastas Piret (21. minut), "Aristotelese mõju kestis umbes 4. sajandist eKr kuni 16. sajandini pKr –peaaegu 2000 aastat oli Aristoteles see, kelle füüsikaloenguid loeti ja kasutati, nii palju kui neid tollal üldse oli vaja kasutada. Aristotelese füüsika käsitles niisuguseid teemasid, mis nende 2000 aasta jooksul ei olnud mõtlemise keskpunktis – need olid aeg, ruum ja liikumine. Mõteteringis, millega eelmainitud 2000 aasta jooksul tegeleti, ei olnud need teemad eriti olulised. Tollal mõeldi pigem sellest, mismoodi maailm suhestub Jumalaga. Kuivõrd Jumal ei näidanud aga aja, ruumi ja liikumise vastu suuremat huvi, siis puudus see huvi ka inimestel. See oli üks põhjus, miks Aristotelese füüsika nii kaua vastu pidas. Mis puutub Newtonisse, siis tema teemad on täpselt samad, mis Aristotelese füüsikas – aeg, ruum ja liikumine –, nüüd hakati neid aga juba katseliselt ja vaatluslikult kasutama... Tulid kahurikuulid, mille liikumist sõjamehed väga tahtsid ette arvutada. Newtoni füüsika muutus praktiliselt kasutatavaks ja kuna see oli oma praktilistel kasutusaladel väga edukas, siis loomulikult seda loeti, tudeeriti, täiendati, kontrolliti. Kõik see kestis kuni eelmise sajandini. Pärast seda on aga füüsika nii palju muutunud, mistõttu öelda, et tänapäeva füüsika põhineb endistviisi Newtonil, on anakronism. Tänapäeval kasutavad Newtoni füüsika kategooriaid pigem argimõtlemine ja -argiteadvus. Sel lihtsal põhjusel, et Newtoni füüsika meie tavamaailma ju kirjeldabki.""Minu meelest on see väga täpne," võttis siinkohal (25. minut) üle sõnajärje Jaan, "aga selles mõttes täpne, et nii nagu Aristoteles ei teinud keskaega, vaid ta introdutseeriti siis, kui keskaeg oli juba täies hoos... Newtoniga oli sama lugu. Asjad, mis teevad uusajast teadusrevolutsiooni ajastu olid selleks ajaks jubat tehtud. Peasüüdlased olid Galilei ja Descartes. Selleks ajaks, kui Newton sündis, oli Descartes oma unenäod juba näinud. Newton sündis mingis mõttes juba valmiskeskkond, aga sinna sobis ta sama hästi, nagu sobis Thomas kohandatud Aristoteles 13. sajandi kristlikusse maailmapilti."Descartesi'i unenägudest rääkisime Pireti ja Roomet Jakapiga pikemalt "Tähenduse teejuhtide" 61. vestlusrigis "Globaalne kahtleja" [3]. Kui ma vestluse teise pooltunni algusel viisin jutu epistemoloogiale, jõudsime ringiga jälle Descartes'i juurde tagasi. "Uue teaduse alguses seisab Descartes oma maksiimiga "Cogito ergo sum". Lõppkokkuvõttes on meile vahetult antud ainult meie mõistus ja kõik muu on sellest tulenev.------------[1] https://www.amazon.com/Metaphysical-Foundations-Modern-Science-ebook/dp/B00A73FD20/ref=sr_1_3?dchild=1&keywords=E.+A.+Burtt&qid=1595400709&sr=8-3[2] https://www.youtube.com/watch?v=N8WBeR7hu94&list=PLhpEK-_b7mfEI9S7xzq5iP4AkAs9XPLeN&index=38[3] https://www.youtube.com/watch?v=xBBTcDxK0PE&list=PLhpEK-_b7mfEjYZ7H7p-TL3bxIdoeLUdB&index=6 Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Üht teadmistevaldkonda küsitledes sain ma lõputu hulga täpseid vastuseid küsimustele, mida ma polnud esitanud: sain teada taevatähtede keemilise koostise, Päikese liikumistee Heraklese tähtkuju suhtes, liikide ja inimese tekkeloo, eetri lõpmata väikeste, kaalutute osakeste kuju, kuid minu küsimusele "Mis on elu mõte?" oli sellel teadmistevaldkonnal üksainus vastus: "Sa oled see, mida sa nimetad oma eluks; oled aineosakeste ajutine, juhuslik kooslus. Nende osakeste vastastikune toime ning nende muutused kutsuvadki sinus esile selle, mida sa nimetad oma eluks. Mõni aeg püsib see osakeste hulk koos, siis lakkab nende vastastikune toime ja lõpeb see, mida sa nimetad eluks, lõpevad ka kõik sinu küsimised. Sa oled mingite osakeste juhuslikult liitunud kämp. See kämp käärib. Ja seda käärimist nimetab kämp oma eluks. Kämp laguneb – käärimine lakkab ja kõik küsimused lakkavad olemast." Nõnda vastavad täppisteadused, ning oma põhimõtteid rangelt järgides ei saagi nad midagi muud öelda."See lõik on pärit Lev Tolstoi "Pihtimusest" [1], mille ta kirjutas oma 50-ndate eluaastate alguses. ""Pihtimus" on filosoofilise proosa meistriteos," kirjutab eestikeelse tõlke saatesõnas Hans Luik (1927–2017), "Tolstoi kirjeldab siin haaravalt oma vaimset kujunemiskäiku, tunnistab armutu avameelsusega, millistele umbteedele eksirännakud teda on viinud, kirjeldab värvikalt, kuidas ta koos "kuldse noorusega" lõbujanuselt ellu sööstis, keskeas aga seiklustest, kuulsusest ja rikkusest tüdinenuna äärepealt oleks eluga lõpparve teinud. Kauakestnud vaevarohkete hingeheitluste tulemusena leidis ta "neetud" küsimustele – "mis minust saab?", "milleks ma elan?", "milles on üldse inimelu mõte?" viimaks omaenda vastuse, mis andis talle tagasi elujulguse ja elutahte.""Tähenduse teejuhtide" 86. saates vestlesingi ma koos Arne Hiobi ja Rainis Toomemaaga Lev Tolstoist. Saade sündis Rainise initsiatiivil, kes on tõlkinud teose "Elada praegust hetke" [2] ja kellele vene suurkirjanik ilmselgelt väga korda läheb."Kuidas mina Tolstoi leidsin?" meenutab Rainis (12. minut). "Ma mäletan, et see sai ka alguse sellestsamast raamatust – "Pihtimusest". See oli gümnaasiumi päevil, sattusin seda lugema täiesti juhuslikult... ja ütleme siis niimoodi, et vaim jäi sellesse kinni... Kogu minu edasine huvi vaimsuse teemade vastu saigi alguse Lev Tolstoist ja selles mõttes on ta minu isiklikus biograafias väga tähtsal kohal. Ma mäletan, et sa küsisid saates, kus jutt käis Dostojevskist [3], Juku-Kalle Raidilt huvitava küsimuse: kui palju Dostojevski on tema elu ära rikkunud? Ta vastas, et ei ole ära rikkunud, sest ta ei ole Dostojevskit kunagi liiga tõsisel võtnud. Sellest tõukuvalt tahaksin mina nüüd öelda, et mina olen Tolstoid võtnud ikka täiega tõsiselt ja selles mõttes on ta ka minu elu paljuski ära rikkunud" (15. minut).82. minutiks olime jõudnud Kantini. "Jumal kui praktilise mõistuse postulaat," selgitas Arne, "kirjeldab asju natuke teisiti – tee, mis sa tahad, Jumal võib olla tingmärk, aga tema taga on midagi, mitte tühjus. Kui me ütleme, et tema taga on tühjus, siis me peame hakkama tühjust defineerima. Ma alles täna hommikul lugesin, et aatomis pidi olema 99,9999% tühjust. Mis asi see aatom siis on? Seal ei ole mateeriat. See on samasugune tingmärk nagu Jumal. Paar päeva tagasi tõi Enn Kasak ilusti väja Aafrika mali laste rahvausu: jumal on nähtamatu ja lähedal, kättesaamatu, aga ometi igal pool olemas. Jumalale oled sa lähedal seal, kus sa palvetad ja ohverdad, kaugel oled sa temast seal, kus sa seda ei tee, siis oled sa temast valgusaastate kaugusel. Kui Jumal on väljaspool ruumi, siis saab ta olla igas ruumipunktis sada protsenti, sest ruum teda ei piira. Nii ütleb Luther, nii ütlesid juba varasemad müstikud. Samal ajal, kui Jumal on väljapool ruumi, siis kaugus või lähedus Jumalast ei tähenda ruumilist kaugust – see ongi oluline! –, vaid sarnasuslikku kaugust. See läheb väga hästi Tolstoiga kokku."Minu kõige tähtsam järeldus sellest saatest oli see, et Tolstoi oli vägev müstik. Selliseid on ka vaja. On ju päris selge, et pidev bürokraatlik plära jätkusuutlikkusest ja innovatsioonist hävitab lõpuks igasuguse elujõu ja leidlikkuse.Head kuulamist!H.-------------------------------[1] https://www.vanaraamat.ee/Lev_Tolstoi_Pihtimus_Kuldsulg_1996_15550-2.htm[2] https://www.rahvaraamat.ee/p/elada-praegust-hetke-p%C3%A4evikud-1909-1910/1162730/en?isbn=9789949509263[3] https://www.youtube.com/watch?v=j7OEF83fLoM&list=PLhpEK-_b7mfEI9S7xzq5iP4AkAs9XPLeN&index=4 Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

2003. aasta juunis ilmus mul Keskussis intervjuu oma sõbra Andres Vanapaga [1]. Juku-Kalle pani usutluse pealkirjaks "Kaval-Hardo ja Vanapagan" [2]. Reedel kutsusin ma Juku-Kalle koos Jürgeniga EBS-i stuudiosse, et Vanapaganat veelkord hea sõnaga meenutada.Mina kohtusin Vanapaganaga esimest korda Kuku klubis – üllatus, üllatus! – millalgi 2000. aasta alguses, arvan ma. Mul meie esimestest kohtumistest meeles kaks Vanapagana deklameeritud värssi:1. "Ja sünnitakse kuigi tuleb surra, / ja armutakse pettumuste trotsiks. / Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba / hing leiab ilma, et ta üldse otsiks." (Artur Alliksaar, "Neli etüüdi")2. "Kustu, küünal, kustu! / Me elu on vaid kõndiv vari, arg näitleja / kes laval tunni veiderdab ja veikleb / ja kuulmatult siis kaob, just nagu jutt / mis vestnud hull, täis hälinat ja raevu, / ei mingit tähendust." (William Shakespeare, "Macbeth").Kuni Vanapagana surmani 2004. aasta oktoobris oli mul õnn vestelda temaga tundide kaupa luulest, proosast, ajaloost ja elust. See on kindlasti üks minu elu vormivamaid tutvusi.Jürgen võttis Vanapagana matustel pärast kirstu mulda sängitamist üles laulu "Meil aiaäärne tänavas". See olevat olnud Vanapagana enda soov. Jürgeni laul andis sellele kurvale sündmusele mingi helguse – see on mul ka siiani meeles."Tähenduse teejuhtide" 85. vestlusringi pealkiri pärineb samuti Jürgenilt (85. minut), kui me arutasime Jose Luis Borgese tsitaadi üle, mille Vanapagan oli valinud oma 1994. aastal avaldatud romaani "Riiulid" epigraafiks ("Pole olemas vaimuharjutust, mis lõpuks ei osutuks tarbetuks. Kirjanduses on see lõplik kaduvus veelgi selgemini märgatav.") : "Hardo, kanna see nüüd üle kogu inimese maailmanägemisele ja eneseteadvusele [Juku-Kalle oli just äsja rääkinud, et üks inimene jõuab elu jooksul läbi lugeda vaid kaduvväikse osa kõikidest kirjutatud raamatutest, H.]. Kui me räägime mitte raamatutest, vaid üldse sellest, mis toimub, siis me näeme, et suuremal osal inimestest on eksisteerimise kuubi või kera ruumala koletult väike. Kui me ei saa aru, et Vanapagan lähtub Borgesest ja et see on mängule ehitatud mäng, siis ei juhtu ju iseenesest veel midagi, me ei sure selle kätte ära. Meie eluruumil – olgu see siis kuubi- või kerakujuline – on maailmaga tohutult kokkupuutepunkte ja kui see pindala on väga pisike, siis meil on tunne, et me teame väga, väga palju. Mul on tunne, et Vanapagan teeb väga tihti nalja selle üle, et me oleme nii väikesed ja nii rumalad, et meie teekond on nagu oma ukse juurest välipeldikuni. Ja me arvame ometi, et me tunneme siis kogu maailma."Jürgeni mõte mängule ehitatud mängust tõi mulle meelde lausejupi Petersoni Prahas peetud kõnest [3]: "Sama tähtis on olla tänulik oma eelkäijatele, kelle toodud ohvritest sai alguse seesama ainulaadne mäng, mille viljadest me praegu osa saame".Head kuulamist!H.--------------------[1] https://vikerraadio.err.ee/786681/uks-lugu-andres-vanapa[2] http://kes-kus.ee/kaval-hardo-ja-vanapagan-estonian-business-schooli-oppejoud-hardo-pajula-puhus-viinalauajuttu-oma-sobra-ja-luuletaja-andres-vanapaga/[3] https://www.youtube.com/watch?v=ECKBPkIFY5Q&list=PLhpEK-_b7mfEZewcMIkmOIw58GLLPo65l&index=20 Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Mõte teha saade Caravaggiost (1571–1610) oli mul juba pikka aega. Sel kevadel tuli idee kutsuda temast rääkima Aapo Pukk ja Meego Remmel. Palavikuaja tõttu lükkus vestlus mitu kuud edasi, kuid 3. juulil õnnestus see siiski viimaks salve saada. Mul on selle üle tõesti väga hea meel – see oli vähemalt minu jaoks väga huvitav ja hingekosutav jutuajamine.Kohe saate alul päris Aapo minult, miks Caravaggio mulle huvi pakub (4. minut). Ega ma ei osanudki muud teha kui ausalt vastata: mõned Caravaggio tööd on mind miskipärast väga puudutanud. Kõigepealt tuleb pähe "Iisaki ohverdamine" [1], "Narkissos" [2] oli mu ühe leheloo [3] lähtepunkt. Käesolev vestlus tõukus aga 1601. aastal maalitud teosest "Pöördumine teel Damaskusesse" [4]Nimetatud tööle juhtis 2018. märtsis Dostojevskist peetud loengus [5] tähelepanu Mihhail Lotman (50. minut). "Me oleme harjunud igasuguste asjadega ja 3D meid ei vapusta," rääkis Mihhail, "tollal oli see aga täiesti rabav! Seda tehnikat nimetatakse tenebrismiks. Maal kasvab välja pimedusest, vaatajad kartsid, et see kukub raamist välja.""On öeldud, et tänapäeva kinogeeniused kopeerivad Caravaggiot," jätkas Mihhail mõtet rohkem kui kaks aastat hiljem Aapo, "[Martin Scorsese, H.P.] "Taxi Driver"-i valgus olevat Caravaggiolt laenatud. Kui Caravaggio meie hulgas täna ringi jalutaks, siis oleks ta ilmselt geniaalne filmirežissöör" (33. minut)."Minu arusaamist mööda ütlevad kunstikriitikud," võttis siin sõnajärje üle Meego (34. minut), "et Caravaggio geniaalsus väljendubki just selles, et ta toob Pauluse ja hobuse meie ruumi, kirikuruumi. Hobune on ka koos oma tagumikuga sisuliselt seal kirikus. See on kunstniku kindel taotlus, et mina kohtaksin oma reaalsuses korraga Palulust ja tema pöördumist, sest see paneb mind küsima oma pöördumise kohta."William Jamesi sõnul ei pea pöördumine – põhjalik muutus inimese hingelaadis – võtma üldse religioosset vormi. Uuestisünd võib sama hästi toimuda ka religioonist uskmatusesse. "Kõigil neil juhtudel on meil tegemist sama psühholoogilise protsessiga: hingelise tormi, stressi ja vastuolulisuse asemel jõutakse lõpuks hingelise kindluse, stabiilsuse ja tasakaalu seisundisse," kirjutab James oma "Usulise kogemuse mitmekesisuses" [6], millele oli pühendatud "Tähenduse teejuhtide" 12. vestlusring "Ratio piirid" [7].Jamesi arusaamas pöördumisest mängib võtmerolli tõdemus, et "inimese ideed, püüdlused ja eesmärgid moodustavad mitmesuguseid üksteisest suhteliselt sõltumatuid rühmi ja süsteeme... kui üks rühm on hõivanud kogu inimese tähelepanu, siis võivad teiste gruppidega seotud ideed olla inimese teadvusest üldse välja tõrjutud." Seesugune ideede ja eesmärkide pidev vaheldumine on Jamesi sõnul eriti iseloomulik lõhestunud isikutele. Nii võib krooniline alkohoolik näiteks kuid kooripoissi mängida, kuid lõpuks on ta koon ikka liimine ehk mudane. Ometi võib aga ka lootusetus sõltlases mingil hetkel aset leida püsivamat laadi sihinihe. Sellest, mis kunagi oli tema "hinge jaoks praktiliselt ebareaalne objekt, on nüüd saanud sama hinge püsiasukas ning keskpunkt," kirjutab James. Vahel kuumutab mõni eriti võimas tundepuhang lahti mõne seni tardunud ideede grupeeringu ja kui see siis viimaks jahtub, sunnib see teised rühmad enda ümber rekristalliseeruma. Kui uus ideeline keskpunkt kinnistub, moodustub uus stabiilne struktuur ning inimese karakter ongi läbi teinud põhjapaneva muutuse.Minu jaoks saabus üks vestluse kõrghetkedest 45. minutil, mil Aapo ütles: "Kui kuum higi seljale tuleb ja asi kinni jookseb, siis tuleb aru saada, et senised vahendid on ammutatud." Meego tõstis oma järgneva arutluskäiguga pöördumise kontseptsiooni üksikisiku mängumaalt kogu kultuuri tasandile: "See ongi pöördumine... , see on see paradigma nihke koht, kus senine seletusviis ei tööta enam ja tuleb otsida perifeerne vaatenurk (või see ilmub ise), mis saab seejärel uueks maailma keskmeks. Thomas Kuhn on näidanud, kuidas see toimub teadusmaailmas [8]. Filosoofias, eetikas ja ka kristluses käib asi enam-vähem samamoodi. Religioonipsühholoog Tõnu Lehtsaar ütleb, et pöördumine on lihtsalt identiteedi muutus. Vastus küsimusele "Kes ma olen?" on korraga teistsugune."Hiljemalt siin hakkas mulle koitma ka see, miks see konkreetne maal mulle nii korda läheb. Seal on juttu meie elust nii nagu see on, mitte nii, nagu seda üritatakse meile näidata mõnes kontorikeelses unenäos helgest homsest.Head päeva!Hardo--------------[1] https://en.wikipedia.org/wiki/Sacrifice_of_Isaac_(Caravaggio)#/media/File:Sacrifice_of_Isaac-Caravaggio_(Uffizi).jpg[2] https://et.wikipedia.org/wiki/Narkissos#/media/Fail:Michelangelo_Caravaggio_065.jpg[3] https://arvamus.postimees.ee/4059841/hardo-pajula-nartsivad-nartsissid[4] https://en.wikipedia.org/wiki/Conversion_on_the_Way_to_Damascus[5] https://www.youtube.com/watch?v=pxozZcDQg4k[6] https://www.youtube.com/watch?v=-GDmShNiWOI&t=1s[7] https://www.youtube.com/watch?v=ZiOAuy-juhQ&t=1387s[8] https://www.apollo.ee/teadusrevolutsioonide-struktuur.html Hosted on Acast. See ac

Selle saate algtõuke sain ma Toivo Maimetsa möödunud talvel Vabas Akadeemias peetud loengust "Preformism ja epigenees" [1]. Sealtsamast pärineb ka saate pealkirja esimene pool. Nimelt olevat 20. sajandi üks kuulsamaid biolooge J. B. S. Haldane öelnud, et teleoloogia on justkui bioloogia armuke, "ta ei saa ilma selleta elada, aga ta ei taha ka, et neid avalikult koos nähakse."Käesoleva vestluse lähtekohaks oli aga teleoloogia asemel siiski pigem epigeneetika, s.o mittegeneetilist pärilikkust uuriv bioloogia haru. Veelgi konkreetsemalt oli tõukus meie jutuajamine 2014. aastal ajakirjas Nature ilmunud artiklist "Does evolutionary theory need a rethink?" [2]. Tegemist on kahest paralleelselt kulgevast alamartiklist koosneva kirjutisega, kus üks tiim väidab "Jah, tingimata" ja teine vastu, et "Ei, kõik on korras". "Selleks, et probleemist aru saada, läheksin ma tagasi peaaegu 100 aastat," selgitas Toivo (11. minut), "aega, kus darvinismile tuli loodusteaduses ja filosoofias juurde liita juurde vahepeal geneetika vallas tehtud avastused. 20. sajandi alguses olid taasavastatud Mendeli tööd, Thomas Hunt Morgan... pani aluse geneetika uurimisele molekulaarsete meetoditega. 1930-ndatel aastatel tekkis vajadus need kaks asja kokku panna." Niinimetatud neodarvinistliku sünteesi käigus visati kõigepealt Toivo sõnul darvinismist välja omandatud tunnuste pärilikkuse teooria (lamarkism). Teine oluline muutus puudutas looduslikku valikut, "selge oli see, et looduslik valik valib, aga mille vahel tal valida on," jätkas Toivo (14. minut), "kes katab laua?"Neodarvinism rajaneb Toivo sõnul kolmel postulaadil: 1) laua katavad juhuslikud geenimutatsioonid; 2) geneetiline pärandumisaine on DNA ja ainult DNA; 3) keskkonnaga kohastumise ainuke põhjus on looduslik valik. "Kui mina 1970-ndatel aastatel ülikoolis õppisin, siis oli kõik pagana lihtne – nii oligi... Nüüd on aga aastakümnete jooksul kogunenud palju eksperimentaalandmeid, mis ei mahu enam 80–90 aastat tagasi formuleeritud kontseptsiooni sängi ära." On selgunud, et pärilikkuse kandjaks võivad olla DNA kõrval ka teised ained, mis kujunevad elu jooksul teatud keskkonna mõjude tõttu. "Nii osaleb pärilikkuses kindlasti meie mikrobioom," rääkis Toivo (16. minut), "meil on umbes sama palju baktereid sees kui meie enda rakke... kui laps sünnib, siis saab ta oma emalt sünniteede läbimisel kaasa väga spetsiifilise mikroobide koosluse, mis on talle hädavajalik... ehk siis see seltskond, mis põlvest põlve geneetilist informatsiooni edasi kannab, on palju laiem kui DNA.""See suur sünteesi periood 1930-ndatel aastatel on tegelikult väga vahva ja huvitav aeg," võttis siinkohal (18. minut) sõnajärje üle Kalevi, "siis pandi kokku sellised bioloogia valdkonnad ja vaateviisid, mida ei suudetud omavahel varem ühendada: geneetika, evolutsiooniõpetus, populatsioonibioloogia. Selle kõrval oli teiseks tähtsaks suundumuseks bioloogia matematiseerumine... 1930-ndatel aastatel valmivad evolutsiooni matemaatilised mudelid. Sellega puhastati bioloogiast välja väga palju uude raamistikku mittesobivat kvalitatiivset materjali... Kuna sellest sünteesist sündinud neodarvinism on teooriana nii täpselt ja hästi sõnastatud, siis on sellega ka loogika pinna parem vaielda."Pealkirja teise pooleni jõudsime vestluse 41. minutil, kui jutt kaldus eelviidatud Nature artikli laiemale kontekstile. "Samal aastal [2014., H. P.] moodustus seltskond, mida nimetatakse "The Third Way of Evolution" [3]," selgitas Kalevi. Kolmas tee viitab siinkohal pikka aega eriti USA-s toimunud ilmavaatelisele debatile neodarvinistide ja kreatsionistide vahel. "Neodarvinism on täiesti elimineerinud igasuguse teleoloogia," jätkas Kalevi (42. minut), "sõna "teleoloogia" on sama hull kui "vitalism" (elujõud), see ei kuulu endast lugupidava bioloogi sõnavarasse." Religiooniringkonnad ei taha samal ajal eesmärgipärasusest kuidagi loobuda. Selles on veendunud ka osad bioloogid, "eesmärgipärasus on aga alati kuidagi seotud intellekti, teadvuse või vaimuga, olgu see siis jumalik või mitte... see neodarvinismi ja kreatsionismi väga polariseeritud ja ideoloogiline vaidlus surus teaduslikus bioloogias maha neodarvinismi kriitika. Kuivõrd tegemist on binaarse vastandusega, siis kehtib põhimõte: kui sa pole neodarvinist, siis oled sa kreatsionist. See kolmas tee ongi nimetatud kolmandaks teeks seetõttu, et see ei taha olla ei neodarvinismi ega kreatsionismi poolt. See ei ole päri neodarvinismiga, küll aga mitmes mõttes Darwiniga ja toob seetõttu sisse epigeneetilisest pärandumisest tulenevad teoreetilised järeldused" (44. minut).Head kuulamist!H.------------------------[1] https://www.youtube.com/watch?v=9A5Gj... [2] https://www.nature.com/news/does-evol....[3] https://www.thethirdwayofevolution.com/ Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

See saade on seotud otseselt minu viimase aasta ühe peamise tegevusliiniga, milleks oli Rupert Sheldrake'i raamatu "Teadus ja vaimne praktika" eestindamine ja tutvustamine kohalikule lugejaskonnale*.Nimetatud teose sissejuhatuses kirjutab Sheldrake: "Minult kui lootustandvalt mehhanitsistlikult bioloogilt eeldati usku mehaanilisse universumisse, kus puudub viimne eesmärk ja jumal ning kus meie vaim ei kujuta endast mitte midagi enamat kui ajutegevus. See kõik oli minu jaoks küsitav, eriti pärast seda, kui ma armusin. Mul oli imeilus tüdruk ja selles tunnete keerises käisin füsioloogialoengutes, kus räägiti hormoonidest. Ma kuulsin testosteroonist, progesteroonist ja östrogeenidest, ning sellest, kuidas nad mõjutasid meeste ja naiste erinevaid kehaosi. Kuid armumiskogemuse ja õpitud keemiliste valemite vahel laiutas tohutu kuristik.Ma avastasin veel teisegi süviku, selle, mis lahutas mu esialgset liikumapanevat tõuget – huvi elavate taimede ja loomade vastu – sedasorti bioloogiast, mida meile õpetati. Selle vahel, kuidas ma loomi ja taimi vahetult kogesin, ja selle vahel, mida ma neist õppisin, puudus pea igasugune seos. Oma laboritundides me tapsime kõigepealt need organismid, mida me uurisime, lahkasime neid ning lõikusime nad siis väiksemateks ja väiksemateks osadeks, kuni jõudsime lõpuks välja molekulaartasandile.Ma tundsin, et kogu selles asjas on midagi päris valesti, ent ei suutnud probleemi sõnastada. Kord laenas aga üks mu sõber, kes õppis kirjandust, mulle raamatu saksa filosoofiast, milles oli essee Johann Wolfgang von Goethe kirjatöödest. Ma avastasin, et Goethel oli üheksateistkümnenda sajandi alul teadusest hoopis teistsugune arusaam – tema holistlik teadus ühendas omavahel vahetu kogemuse ja mõistmise. See ei näinud ette kõige tükkideks lõikamist ning omaenese meeleandmetest möödavaatamist" (lk 11).See raamat saksa filosoofiast, millele Sheldrake eelpool viitab, on Erich Helleri "The Disinherited Mind: Essays in Modern German Literature and Thought"**. Essees pealkirjaga "Goethe ja teaduslik tõde", ütleb Heller: „Goethe teadus ei ole viimase paarisaja aasta jooksul teaduslikku progressi midagi olulist lisanud, see ei ole meil üldse aidanud arendada looduse alistamiseks ja ekspluateerimiseks kasutatavaid tehnoloogiaid, kuid vastuseisus oma kaasaegsele teadusele tõi ta silmapaistva läbinägelikkusega päevavalgele sellesama kriisi ja revolutsiooni juured, milles 20. sajandi teadlased ennast praegu leiavad. Teaduse ajaloos Newtonist Einsteinini mängib teadlane Goethe Tuhkatriinu osa, kes toob esile nii oma rikaste sugulaste edukuse ja hiilguse kui ka nende püüdlustes peituva potentsiaalse hubris’e. Ükskord võib koita veel päev, mil ka see Tuhkatriinu lugu leiab sarnastele muinasjuttudele omase lõpu – kuid tõenäoliselt juhtub see alles siis, kui uus tehnoloogiakirik on jõudnud oma triumfi tippu ning seganud kokku jääkülmadest matemaatilistest abstraktsioonidest ja palavast võimuihast koosneva plahvatusliku massi.“Nende sõnadega juhatasin ma sisse tänase keskustelu, kus minu vestluskaaslasteks olid Mercedes Merimaa ja Toomas Trapido***.Vestluse põhiteemani jõudsime 21. minutil, kui jutt läks Goethe teadusliku meetodi neljale astmele ("Ma olen seda ise tudengitega katsetanud ja see töötab päris huvitavalt," selgitas Toomas):1) täpne ja keskendunud vaatlus (soovitavalt koos joonistamisega);2) kujutlusvõime sisselülitamine;3) uurimisobjekti isiklik tajumine;4) uurimisobjektiga samastumine.Sellise meetodi abil võib loodusuurija jõuda arhetüüpide või ürgvormide tajumise või taipamiseni. Eesmärgiks on saavutada võimalikult sügav maailmataju," jätkas Toomas. Sealt jätkus juttu veel ligi pooleteiseks tunniks. 90. minutil jõudsime klipini, mis sobib hästi keskustelu kokkuvõtteks ("Richard Tarnas: "Meie põhiülesanne on välja kannatada ranguse ja kujutlusvõime vaheline pinge."")****"Kui nüüd valgustus ja romantism – mis kujutavad endast uusaegse tunnetuse päikest ja kuud – liiguvad edasi, siis nad mõjutavad teineteist. Kuna nad avavad inimese teadvusele niivõrd erinevad horisondid, siis suunavad nad uusaega komplekssema tunnetuse poole," räägib Tarnas, "need on ida ja lääs (nagu seda just alguses peamiselt mõisteti) või romantism ja valgustus või ka põhi ja lõuna. Üldisemalt, akadeemilisemas võtmes ütleksin praegu: rangus ja kujutlusvõime – meie ülesanne on see pinge välja kannatada."Sellega võibki saatesõnale punkti panna.Head kuulamist ja vaatamist!H.-----------------------* https://www.youtube.com/watch?v=8zEPIqrBHH4&list=PLhpEK-_b7mfEFluCxjESr94HbNRzRivM1&index=3** https://www.amazon.com/Disinherited-Mind-Essays-Literature-Thought/dp/0156261006/ref=sr_1_1?crid=1ICM73P5RYZMR&dchild=1&keywords=erich+heller&qid=1592584474&sprefix=Erich+Heller%2Caps%2C253&sr=8-1*** https://www.youtube.com/watch?v=015sNyLKyic&list=PLhpEK-_b7mfEjYZ7H7p-TL3bxIdoeLUdB&index=21**** https://www.youtube.com/watch?v=u8qmythWrDs&list=PLhpEK-_b7mfHcnieHphuIr0G_cPk4ssFG&index=2 Hosted on Acast.

Saatejuht Hardo Pajula. Saate külalisd David Ilmar Beecher ja Mihkel Kunnus. Saade raamatust "Moby Dick". "Moby Dick" on USA kirjaniku Herman Melville'i 1851. aastal ilmunud romaan, üks Ameerika romantismi tähtteoseid. Raamat sai nime ühe tegelase, valge kašeloti Moby Dicki järgi, keda teine tegelane, kapten Ahab, jälitab. Minategelane on Ishmael, vastne meeskonnaliige vaalalaeval Pequod. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Saatejuht Hardo Pajula. Saate külalised Anna Luik ja Miina Piir. Saade ühiskondlik meditsiinilisest nähtusest nimega koroonaviirus. Saates tuleb juttu hirmust, surmast ja kuidas selle kõigega täna indiviidi tasandil toime tulla. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Saatejuht Hardo Pajula. Saate külalised Leo Kunnas ja Aivo Andresson. Saade Leo Kunnase raamatust “Sõda 2023”. Leo Kunnas ühendab selles raamatus ulmekirjaniku kujutlusvõime, halastamatu realismi ja detailitäpsuse, professionaalse operatiivohvitseri teadmised-oskused ning humanisti sõjavastase vaate üheks tervikuks. „Sõda 2023” on teos, mille eesmärk on panna meid mõtlema, mida ja kuidas teeksime, kui sõda ühel päeval tõesti peaks puhkema. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Saatejuht Hardo Pajula. Saate külalised Tõnis Arro ja Rünno Vissak. Saade Georg Orwelli raamatust “1984”. “1984″ on 1949. aastal ilmunud George Orwelli romaan (düstoopia) totalitaarsest tulevikuriigist. Eesti keeles ilmus ta 1990. aastal Elias Treemani (Tõnis Arro, Tiit Kusnetsi ja Rünno Vissaku kollektiivne pseudonüüm) ja 2002. aastal koos “Loomade farmiga” samas tõlkes autorite nimede all.  Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Saatejuht Hardo Pajula. Saate külalised Juku-Kalle Raid ja Ilmar Tomusk. Saade Eesti keelest Jüri Üdi luulekogu “Selges eesti keeles” valguses. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Saatejuht Hardo Pajula. Saate külalised Tanel Tammet ja Toomas Trapido. Saade Gaia teooriast, mis väidab, et planeet Maa tervikuna funktsioneerib kui elav organism. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Saatejuht Hardo Pajula. Saate külalised Peeter Espak ja Jaan Lahe. Saade zoroastrismist (pärsia زرتشتی, kurdi Zerdeştîtî), ka masdaism, on vanim monoteistlik usund. See pärineb I aastatuhandest e.m.a Iraanist. Zoroastrism põhineb prohvet Zarathuštra (kreeka keeles Zoroaster) õpetustel. Ta reformis seda 6. sajandil e.m.a ja pani aluse ka zoroastrismi pühale raamatule Avestale. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Saatejuht Hardo Pajula. Saate külalised Robert Kitt ja Mihkel Kunnus. Saade Nassim Talebist, kes on esseist, õpetlane, statistik ja endine börsikaupleja ning riskianalüütik. Oma kirjatöödes uurib ja mõtiskleb ta juhuslikkuse, tõenäosuse ja ebakindluse üle. Ta peab tähtsaks ennustamatuse osa elus. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Saatejuht Hardo Pajula. Saate külalised Mihhail Lotman ja Mikael Raihhelgauz. Saade Vladimir Solovjovist, kes oli vene filosoof, luuletaja, publitsist ja kirjanduskriitik. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.