Päevatee

"Inimene on ise enda tervise projektijuht ning meedikud, tugipersonal ja lähedased on sama projekti tiimi liikmed," ütleb Tuuli Seinberg.

"Me oleme looduse osa, aga me elame loodusega vastuolus," tõdeb toitumisnõustaja Teele Teder vaat et esimese asjana, kui võtame teemaks kevadväsimuse.

"Päevatee" külaline on äsja elutööpreemia pälvinud ajakirjanik Tõnis Erilaid, kuid me ei räägi üksnes tööst.

Kas olete mõelnud, miks on meil tarvis vanaemasid? Milline on vanaemade roll me elus ja inimeseks saamise loos?

Öeldakse, et üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Aga isegi pilti peab oskama lugeda, õige silmaga vaadata ja ennekõike tuleb muidugi huvi tunda.

Naistepäeval räägime naistega graatsiast ja liikumise rõõmust, sest täpselt 60 aastat tagasi andis legendaarne balletiansambel "Pähklipureja" oma esimese täispika balletietenduse.

"Tänane saade sai alguse ajalehest Sakala, mida lugedes sain teada, et Ugala teatris jõuab taas lavale legendaarne lavastus "Džinnimäng". Eesti teatriloos on see juba neljas taoline, kuid mulle meenus kohe see esimene – 41 aastat tagasi etendunud lavastus, mis tõi teatrilavale Kaljo Kiisa ja tema kõrvale Lisl Lindau," tutvustas saate autor Piret Kooli seekordse "Päevatee" saamislugu.

Seekord saavad saates sõna psühholoog Anneli Salk ja proviisor Martin Kiik. Me kõneleme eaka mõttemaailmast ja uurime, kuidas paistab ärevus silma apteegiriiulite vahelt vaadates. Sest alanud saade sai just sõnast ärevus tõuke.

"Igaüks on oma saatuse sepp," ütleb legendaarne laulurida, ja meie kõrvus heliseb see alati vaid ühe kindla, bassbaritoni häälega lauldult. Seesama hääl tõi mehele enam kui 55 aastat tagasi rahvusvahelisel protestilaulude võistlusel kuldmedali. Kuid mitte ainult!

Alanud tund on pühendatud kõigile neile, kel on meeles Kukupai ja Jutupliiatsi lood, ka neile, kes on teavad Kass Arturit ja Leopoldi ja neilegi, kes ootasid lapsena telerist saadet, mil nimeks "Laupäeval koos isaga".

"Olen alati võrrelnud oma sissetulekut õpetaja palgaga ja kui mu teenistus on suurem, siis leian, et mulle makstakse väga hästi," nii mõtiskleb alanud saate külaline.

"Kõige jubedam on säärase inimese saatus, kes ei noorest peast ega vananedes tunne huvi ühegi vaimse tegevuse ja liikumise, mängimise, ka edeva enda eksponeerimise vastu. Ainult kiindumustega koos ja kõrvu on elu huvitav," nii sõnas(tas) täna 83-aastane Meie Matsiks kroonitud huumorikuningas kord oma tütretütre heaks üht soovituskirja vormides.

Hingedepäeval pühendatud saates kõneleme omanäolisest ilmingust, mis toob üle maailma juba kakskümmend aastat inimesi kokku.

Seekord on "Päevateel" Aarne Talvik, kes on kutselise koorilaulja leiba söönud pea poolsada aastat.

Haapsalus saab juba teist sügist järjest õppida eriala, mida seni Eestis veel olemas ei olnud, kuid mille järele on meie kiiresti vananev ühiskond ammu vajadust tundnud. Enamgi veel, sest kui loodavast õppekavast Rootsis kuuldi, tunnistanud rootslased oma kadu – neilgi polevat veel taolisi spetsialiste.

"Ma tahaks uskuda, et minus on alati olnud soovi inimestele rõõmu valmistada ja läbi selle rõõmu nendega mingi osadus-tundeni jõuda. Ma ei taha üksi olla maailmas."

"Käin aegajalt doktor Everausi vastuvõtul ja ta tõuseb iga kord püsti, kui ma kabinetti lähen. Mäletan, kuidas ma esimest korda seda märgates mõtlesin, et huvitav, miks ta püsti tõusis. Kas ta peab kuskilt midagi võtma või? Aga kui ma kolmas kord vastuvõtule läksin, siis sain ma aru, et appi, ta teeb seda minu pärast," imetleb Heino Seljamaa oma raviarsti pühendumust.

"Panso ütles meile ikka, et sa võid laval mängides kas või kapsasupist mõelda, aga kui sa saavutad selle, et publik on sul peos või vaataja vaikselt pisaraid pühib, siis on see professionaali töö," nii meenutab teatrimehe õpetust tema õpilane Katrin Karisma, kes on 55 aastat laval säranud.

Üks asi on ajalugu raamatust lugeda, teine asi aga kuulata, kuidas täpselt neist aegadest, põgenike teekonnast läbi sõjatandri ja uutes oludes kohanemisest räägitakse. Millised on need sõnad ja hääletoon ja mida see meis kuulajatena esile toob?

"Õnneks on inimene, küll mitte kõik, aga niuksed paratamatud optimistid nagu mina, loodud nii, et ta oskab närvide hoidmise mõttes visata kõrvale need mälestused, mis liialt negatiivsed on," nii kõlab tänase külalise elutarkus.

Jätkame suvist külalistesarja ja seekord tuleb palju muu hulgas juttu ka raamatutest. Kõrvu jääb, kuidas vestluskaaslane neist kui armsatest inimestest kõneleb.

Augustivalgel on meil seekord põhjust kõnelda mehega, kellest teame justkui juba kõike, kuid kelle jutte kuulates koorub alati midagi uut ja mõtlemapanevat.

Küllap olete nõus, et olulistele asjadele, hetkedele või inimestele mõtlemiseks pole õigeid või valesid hetki. Ent kui mõelda, et seekordne vestlus sai teoks helilooja Veljo Tormise sündimise päeva õhtul, võiks öelda ka, et elus juhuseid ei ole.

"Inimesele on antud ju vaid üks elu ja seepärast tuleb kõik aastad väga korralikult täis elada," nii kõlab üks elutarkus, mis alanud saatest kaasa võtta.

Seekord kutsume kuulaja rännakule, mis viib meid 35 aastat tagasi – just sedajagu aastaid saab 19. juunil 2024 täis päevast, mil läks esmakordselt eetrisse eakatele mõeldud saatetund pealkirjaga "Päevatee".

Seekordse saate pühendame loovusele ja neile, kes kas kunstisaalis jalutades või ise molberti ees seistes mõnuleda mõistavad.

Lastekaitse päeva puhul toome seekord lauale põlvkondade ülese soosegaduse.

Õppida ei ole kunagi hilja! See tarkusetera toob saatesse kokku korraga suisa viis külalist, sest Tartu Ülikooli väärikate ülikool tähistab 15. tegevusaastat.

Sel nädalavahetusel saab Saaremaa ühe märgilise kuju võrra rikkamaks, sest 19. mail avatakse Tornimäel – sealse kooli õuel – Juhan Peegli skulptuur.

Küllap oleme kõik kuulnud Hille Tänavsuu nime – kannab ju tema nime vähiravifond Kingitud elu, kuid ilmselt on mõned Hillega ka elus kokku puutunud ning saanud osa tema ligi pool sajandit kestnud ajakirjanikutööst.